Mälestused. IV, Kandilised sambad. Ülikool. Aktiivse vaimuelu sõlmpunktina...

Aktiivse vaimuelu sõlmpunktina oli „Werneri“ täht siiski loojunud. Sellele vaatamata oli esimese kursuse filoloogil põnev uneleda, et siinsamas loožis oli näiteks Tuglas kunagi „Loomingut“ toimetanud. Praegu võis aga kõige rohkem vaimselt ergast publikut kohata ülikooli vanas kohvikus peahoone kõrval (mille alumisel korrusel oli odav söökla). Kohvik oli demokraatlik paik. Kuigi ka seal olid välja kujunenud omad piirkonnad (näiteks enamus õppejõude eelistas istuda kaminasaalis), ei olnud veel ametlikku segregatsiooni, nagu see tekkis hiljem ühel teataval perioodil. (Siis ei lubatud tudengeid üldse kaminasaali ja nood pidid sõna otseses mõttes „vasakule“ rõdusaali minema.) Kuigi ma ei märganud, et peale Paul Ariste oleks ükski õppejõud oma (meessoost) tudengitega regulaarselt kohvikus istunud, puutusid kolm akadeemilist seisust, s.o. tudengid, aspirandid ja õppejõud siin omavahel ka loenguväliselt kokku. Säärane läbikäimine soodustas universitas’e atmosfääri kujunemist. Kohvik oli avatud ka linnarahvale ja kuna sel paigal oli üsna selgepiiriline aura, siis käis siin kultuursem ja üldse n.-ö. parem publik. Teistsugune siia ei tikkunud, pealegi seiras riietehoidja sisenejaid näiliselt uniselt, aga valvsalt. Kohvikus võis kohata pool- ja päriskunstnikke, literaate ja muid loovisikuid, mõistagi ka kiibitsejaid. Rohkesti oli õppejõude (näiteks Linnart Mäll oma jüngritega orientalistikakabinetist, Juri Lotman oma kateedri inimestega, Tõnu Luik ja mitmed teised). Naisterahvaid oli rohkem kui „Werneris“, seda peamiselt tänu üliõpilastele. Muuseas – kohvikus ka õpiti, konspekt kohvitassi kõrval polnud päevaajal üldsegi haruldane nähtus.

Lisaks rõdusaalile oli veel kamina- ja vahesaal. Nädalalõppudel ja vahel ka kolmapäeviti mängis rõdusaalis väike ansambel.
/---/
Olulisim jook oli siingi kuiv vein, see oli üldse kuiva veini ajastu, rislingid, kaberned, murfatlarid jt. kuulusid lahutamatult noortekultuuri. Kaminasaalis ei olnud vist kunagi suitsu tehtud, peagi keelati see ka teistes saalides, nii aetigi paljud olulised jutud ukse taga ja trepil, mis oli vahel õhtuti rahvast täis kuni järgmise korruseni. Siitsamast viis ka uks piljardi- või nn. rektori banketisaali.

Kummaline, kuidas me kõik, mina kaasa arvatud, nimetame seda paika endastmõistetavalt vanaks kohvikuks või lihtsalt „vanaks“. Nagu oleks see alati säärast nime kandnud. Ometi muutus see „vanaks“ alles pärast seda, kui oli valminud uus, mis paiknes 1973. aastal teisel pool Emajõge kerkinud tornühiselamu esimesel korrusel. Viimasest sai rohkem tavaline noortekõrts, kus tantsiti ja joodi, vaimsuse mõttes see erilist tähtsust ei omanud.