„Werneris“ valitses enam-vähem kindel ruumi- ja publikujaotus. Kõige ees, vasakut kätt klaasseina taga nagu akvaariumis istusid koogileti ees prouad ja vanamutikesed. Et seal ei suitsetatud, võis seal vahel näha ka Paul Aristet ja mõnd teist karsket härrat. Kuna see ruum oli pisike, siis ei mahtunud kogu ontlik või väikekodanlikum publik sinna ära, jätkudes järgmisse saali, kuigi seal tohtis juba suitsetada.
/---/
Oletatavasti meenutas see seltskond mõneti Tammsaare „Tõe ja õiguse“ IV jaos kirjeldatut, mõistagi nõukogude olustikus. Sealgi olid vist omad proua Itamid ja Meelid ning teised tegelased. Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki. Alkoholi nemad ei tarvitanud, üldse võeti kahes esimeses saalis napsi minimaalselt.
Mind aga tõmbas tahapoole, kus istus huvitavam rahvas. Tagumises saalis olid paremat kätt kuulsad loožid, kuhu vahel mahtus päris palju inimesi. Siin olid omad püsikunded, kelle hulka kuulusid mõned päris- ja poolpoeedid, mõned kunstnikud ja muusikud, vabakutselised (kuigi alati polnud selge, mis ala peal), tegelikke ja igavesi üliõpilasi, lihtsalt intelligentseid päevavargaid, luusereid – keda kõike veel. Oli ka niisuguseid isikuid, kellest mina ei saanudki aru, kes või mis nad on, muudkui et nad istusid iga päev kohvikus, pärastlõunast õhtuni (kohvik suleti 20.00) ja tundsid end siin silmnähtavalt koduselt. Jäi mulje, et osa inimesi teostaski end kohvikus, seal olid nende referentsgrupp ja pseudoperekond. Ka tagasaalis piirdusid paljud kohvi ja mõne piruka või saiaga, peamine oli ikka seltskond – omasugused, kes olid valmis kuulama ja kaasa naerma, möödujaid seirama ja klatšima. Loomulikult räägiti ka asjalikku ning vahel isegi tööjuttu. Tossutati hirmus palju. Õlut toona kohvikutes ei müüdud, alkoholist olid vein ja liköörid, aga ka tagasaalis joodi mu meelest (eriti muidugi võrreldes nende kogustega, millega hakkasin kokku puutuma oma Tallinna-perioodil „Kuku“-taolistes kohtades) suhteliselt vähe. Ilmselt siiski mitte sellepärast, nagu poleks himu olnud, vaid enamus tagasaali publikust oli kõrtsis joomiseks suhteliselt vaene.
Asukoht teoses
lk 124–125
