Kuigi isa-ema olid asunud elama linnapiiri taha ning algul oli maa meie kodu ümber peaaegu sõna-sõnalt „tühi ja paljas“, ilmnes paariteist aasta pärast, kui minu silm rohkem seletama hakkas, et olime märkamatult sattunud keset arenevat Ropka linnajagu. Täpsemalt jäime ühelt poolt Ropka, teiselt poolt vähem kui kilomeetri kaugusel kulgevate raudteeharude taguse Tammelinna vahele. Ropka oli juba siis tööstuspiirkond ning muutus selleks aasta-aastalt järjest rohkem. Kõige ägedama hoo sai „industrialiseerumine“ uuel Eesti ajal, aga hulk päris suuri ettevõtteid tegutses seal juba varem. Näiteks otse meie kooli vastas olid Tartu Kammivabrik ja kummitoodete tehas „Tegur“ – mõlemad nüüdseks ammu hingusele läinud. Kooliteel ületasin haruraudtee, mis ühendas paremale jäävat tapamaja ja veel mingeid tootmisüksusi Petseri ja Riia liinidega. Kõrge hele silikaattellistest tapamaja paistis kaugele ning sellest hoovavat lehka tundsime kirde- ja idatuulega ka oma aias. Looja karjas on nüüd tapamajagi – nii nagu paljud selle sõsarettevõtted üle Eesti. Samuti paremat kätt Ropka pargi taga Emajõe luhal oli kalasuitsutustsehh ja veel mingeid mitteeluhooneid. Meie kodust Põlva suunas kagusse Tehase tänava lõppu rajati tolle aja kohta suurettevõte Tartu Autode Remondi Katsetehas. Nüüdseks on Ropka tööstusmaastik järjekindlalt maa poole nihkunud, hoonekomplekside vahele on tekkinud terved uued tänavad. Kõik on nii tundmatuseni muutunud, et lapsepõlvest mällu sööbinud kontuure ei tunne ma nüüd neis paigus kõndides parimalgi tahtmisel ära.
Ma ei teagi, kumb oli omal ajal saanud nime kummalt: kas linnajagu mõisa järgi või kunagine Ropkamõisa ise laiema paiganime järgi. Mõisasüda asus umbes seal, kus praegu Tähe ja Aardla tänavad kokku puutuvad, väiksest ringteest paremal. Minu lapsepõlves olid sellest veel alles üksikud punastest tellistest ja maakividest aida või lauda moodi hooned, mõned vundamendid ja varemed, millest osa nüüdseks maatasa tehtud, mõni ka taastatud.
Sealt natuke tagasi tulla ja umbes pool kilomeetrit mööda Sirbi tänavat paremale keerata paiknes omal ajal päris suur kruusaauk, kus lapsed kelgutasid ja suusatasid ja kus isegi mõni meie kooli spordipäev peeti. Nüüd on seal kontorid, laod ja bürood nagu igal pool mujal.
Otse mu igapäevase koolitee algul Aardla tänavas seisid vasemat kätt omapärased ehitised, „barakid“, nagu kõik neid kutsusid – puust kahekordsed ridaelamud (kuulu järgi sõjavangide ehitatud), vähemalt toona vannitubadeta ning ahiküttega. Üldise lammutamise ja ümberehitamise taustal on lausa ime, et nad seisavad seal tänini. Tõsi, satelliiditaldrikud vaatavad nendegi katustelt, ja võimalik, et nad on seest euroremonditud.
Asukoht teoses
