Temaga käisin nädalavahetuseti linnas kõndimas. Mäletan veidraid poesilte, nagu „Jõud ja Valgus“, „Mäng ja Kool“, „Rahvaköök“ jne. Riia mäel paremat kätt asus kaubamaja eelkäija „Universaalkauplus“. Sealses kangaosakonnas töötas kaks sileda olemisega meesmüüjat, mis tundus kummaline juba toona, sest müüjad olid enamasti kõikjal naised. Nad olid nagu mingid teisest paradigmast, need poesellid.
Juba lapsena jättis mulle lõbusa elamuse üle jõe asuv „Passaaž“ oma tosina poekesega. (Selle lammutamine uuel Eesti ajal on ajalootunnetuse nappusest tulenev barbaarsus.) All-linnas olid „vana“ ja „uus“ gastronoom. Esimene asus praeguse Rüütli tänava alguses, teine kunagise kaubahoovi kõrval Poe tänavas. Nagu kogu „suurel kodumaal“ olid ka enamikus Eesti linnades trikotaaž-galanteriid, parfümeeriad ja muud lingvistilised perverssused. Miks oli poel nimeks „Kulinaaria“? Seal müüdi põhimõtteliselt sama, mida praegu valmistoodangu lettides. Aga kulinaaria tähendab ju kokandust palju laiemalt?
Asukoht teoses
