Kõik toonased individuaalelamud olid ehitatud paari tüüpprojekti järgi: kas lamedate katustega kuubikud või siis viilkatuse ja vintskapiga ristkülikud. Viimane tüüp oli vanem ja levinum, seda kohtas rohkem ka meie ümbruskonnas. „Kuubid“ olid uued ja uhkemad. Katused olid nii ühel kui teisel tüübil kivist, eterniidist või plekist, mõned vanemad isegi veel sindlitest. Akendel oli reeglina neli väikest (50 x 50 cm) ruutu. Mõnel majal oli kõrvalhoone, hoopis vähestel selle esiküljes ka garaažiuks. Krundid olid suured, täis puid ja põõsaid nagu meiegi oma. Paaris majapidamises kasvatati enda tarbeks teravilja. Vastas üle tee peeti hobust, viis maja maa poole aga lehma. Kogu elu tundus olevat kusagil maa ja linna vahepeal.
Nüüd, vabariigi ajal on paljud neist majadest ümber ja reeglina suuremaks ehitatud, viilkatused on asendunud lamedatega, ärklikorrustest on saanud päriskorrused, on rajatud tiibhooneid, autode tarbeks garaaže ja varjualuseid. Seetõttu tundub, nagu oleks kõik korraga tihedamaks muutunud, majad oleksid üksteisele justkui lähemale nihkunud ja krundid kitsamaks jäänud. Pilt on kirjum ja ebaühtlasem kui vanasti. Mahukamaks ja uhkemaks on ümber ehitatud need majad, mille asukail on elujõulist järelsugu või mis on uutele jõukamatele inimestele maha müüdud. Aga veel on ümbruskonnas alles mõni luitunud ja küüru vajunud osmik rohtu kasvanud aia keskel, kus ootavad elulõppu vanad ja üksikud.
Asukoht teoses
