Teedu Tärn lõpetas loengu – oma viimase sellel õppeaastal. Keemiahoones, kus ta oli seda pidanud, paiknes üks kahest ülikooli suurest ringauditooriumist. Neid kasutati loenguteks, mis olid kohustuslikud kõikidele üliõpilastele – nagu ühiskondlik-poliitilised ained.
/---/ Oli kaunis mailõpp, peagi algasid eksamid, nende järel aga terendas kaks kuud täis kalastamis- ja muid suverõõme.
/---/
Teedu jalutas mõõdetud sammul Emajõe poole. Ta elas Annelinnas. Kolm aastat tagasi olid nad saanud eriprojekti järgi ehitatud majja väga mugava neljatoalise korteri.
/---/
Soe värske õhk hellitas nägu ning süda läks nii kergeks, et Teedu sulges suurest mõnust koguni silmad. Kui väga armastas ta seda ühte ruutkilomeetrit ülikooli peahoone ümber! Kümme kuud aastas kihas see energilistest poistest ja tüdrukutest ning igal sammul võis kohata tuttavaid. Kitsastel tänavatel ja väikestel platsidel, Raekoja ees purskkaevu juures, teatri ees, isegi turuhoone ümbruses ja bussijaamas – kõikjal võisid aset leida ootamatud ja põgusad, ent südamlikud ja informatiivsed vestlused kolleegidega mitmelt erialalt.
/---/
Raekoja platsi äärsed majad olid samasugused, nagu nad olid olnud juba ta lapsepõlves, kuigi alumise korruse poodides oli toimunud mõningaid muudatusi. Aga näiteks kohvik, kus ta emaga oli sõõrikuid söönud, oli alles, samuti sellest vasemal asuv margi- ja noodipood. Ka lauanõude kauplus paremal pool oli säilitanud oma esialgse funktsiooni. Ülikooli poolt tulles diagonaalis üle väljaku, Oktoobri puiestee nurgal asus jäätiseputka, mille ees ta oli vanaemaga sabas seisnud. Selle kõrvale oli kuuekümnendate lõpul tekkinud improviseeritud lett, millelt uueks aastaks, oktoobri- või maipühadeks müüdi mandariine, herne- või punase pipra konserve ning mõnikord kevadeti värsket kurki. Muul ajal oli lett seisnud kasutult, nii et seda polnud õieti märgatagi. Praegu aga kihas leti ümber väike rahvasumm. Teedu tundis, kuidas ta hea tuju kiiresti haihtub. Ta jalutas üle platsi lähemale ja veendus, et ta aimdus oli olnud õige: leti kohale tõmmatud varjualuse all askeldasid kaks noormeest, kes müüsid vahvleid.
/---/
Mis siis sellest, oleks võinud arvata, näiteks komisjonipoed olid ju ammust aega eksisteerinud, üks neist asus siinsamas nurgal, jäätiseputkast viiskümmend meetrit raekoja poole. Ja turul müüdi hapukapsaid, mis oli valmistatud kodus, mitte kombinaadis. Müüdi marju ja seeni, lilli ja tomateid ning vahel koguni kutsikaid ja seapõrsaid. Erakaubanduse lubamine ei kujutanud endast veel ohtu ning oli koguni soovitav. Ühtpidi võttes olid vahvlid selle jätk. Kooperatiivid olid partei enda poolt eelmisel aastal ellu kutsutud ja heaks kiidetud, seda teadis Teedu täpselt, sest oli neist oma loengul rääkinud. Ja ometi aimas ta süda, et teistpidi võttes ei ole vahvlid üldse sama asi, mis seened ja seapõrsad, turg ja komisjonipoed.
/---/
Juba see äratas kahtlust, et kui turul olid müüjateks vanamutid, siis vahvlitega tegelevad noormehed olid sama vanad kui need, kes istusid tema loengutel. Vanamutid askeldasid turul sellepärast, et olid oma elu mujal ära töötanud ning nüüd realiseerisid pensioniea jõuülejääke.
Asukoht teoses
lk 200–203
