Keerukuju. Internaat oli võlunud...

Internaat oli võlunud Erlendit varemgi, enne kui ta hakkas seal Reeda pärast käima. Talle, üksinda kasvanule, mõjus ühiselamu atmosfäär nagu narkootikum. Kõik, mille poolest siin kodust erines, tundus parem, õilsam ja otstarbekam. Mis peaasi – siin lehvis vabaduse vaim. Kuuekordne maja paistis tuhandete võimaluste maana. Erlend märkas oma külaskäikude ajal üksnes positiivset. Juba uksest sisenedes tundis ta joobumust, mille tekitas eluvõimaluste paljususe selgesti tajutav ligiolek. See pani pea pisut pööritama ning muutis liigutused kergeks ja sujuvaks, tekitades tahtmise normaalse kõnni asemel kepselda – täpselt nagu pärast paari pitsitäit. Kusagilt kostis laulu, kusagil joodi kuiva veini ja peeti sünnipäeva. Õppimistoas õpiti, pimedates nurkades kudrutati, koridoris jageldi niisama. Isegi köökides valitsev kleepuvus – nagu tavaliselt teisejärgulistes toidubaarides – tundus talle romantiline, sest vabadus ja räpakus polnud tema naiivsetes kujutelmades veel eraldunud oma algsest sünkretismist.

Erlend käis siin sageli. Nagu iseenesest kandsid jalad teda pärast õhtusi loenguid või raamatukogus veedetud tunde bussipeatuse asemel paremale, mäest üles. Ta koputas tuttavate ustele, teretas ja istus juttu ajama, võttis vastu pakutud kohvi- või teetassi ega öelnud ära sigaretist, kuigi pahvis seda väga põgusalt. Ta kiibitses kaardi- ja malemängijaid, ehkki mõlemad ajaviited ajasid teda haigutama. Togis fuajees lauatennist, kuigi sai algul pallile vaevu pihta. Ikkagi oli nii seltsim kui kodus. Ta kehitas õlgu, kuuldes, et see või teine tema kursusekaaslane on kuhugi toa üürinud, sest intrielu käivat närvidele! See tähendas, et nad läksid otsima seda, mille eest tema põgenes! Tal endal oli siit alati raske ja nukker lahkuda. Selles suhtes olid internaat ja kõrts üllatavalt ühtemoodi, nagu ta hiljem avastas. Esiteks piinas südametunnistus tühjalt raisatud aja pärast, sest minutite väärtust oskas Erlend juba tollal hinnata ja talle ei jäänud märkamatuks siinse eluviisi valdavalt lõtv ning pretensioonitu kulg. Teiseks - venitas mis ta venitas, lõpuks pidi ta ikkagi oma üksindusse tagasi pöörduma, jättes teised lõpetama mõttetut, ent lõbusat õhtut.

Teosest
lk 24