Andekas parasiit. Veel võis kuulata...

Veel võis kuulata ülikoolilinna seisatelevail tänavail raekojalt ning kirikuilt nende selgeid puhtahäälseid kellahelinaid: mingi välis- või sisenähtus ei näind vääravat selle linna ning temasse peituva sisu rahustavat tasakaalu. Näis, nagu süvendaks ta teadusinimesele tarvisminevaid omadusi – koondumisvõimalust ümbruse segamattuses. /---/ Kella löödi ülikoolilinnas hoopis tihemini kui mujal, või tundus see vaid Ellule nõnda. Nende kõla tundus haaravaks; ta ei lasknud inimest lihtsat fakti konstateerida, ta sisendas tundeid, viies endaga vahelgi mõttesuuna ühes. Ükskõik, mis tegi inimene, viibis ta ühes mõtteiga teaduslikus probleemis või tegi ta tööd igapäevasse kaduvaks otstarbeks – pilguks peatas teda see tundeline puhas kõla.
Teosest
lk 145–146