Tartu. 1969. aasta kevad. Uus moodne kaubamaja seisis juba hea mitu aastat ja jahutalongid olid unustatud. Anne luhal laius alles prügimägi, Vanemuise suure maja ehitus päädis uhke kontserdisaaliga. Tartu Alumiiniumivabrikusse jõudis uus koolutuspress ning musklis mehed võisid seni potte vorminud nuiad nurka heita. Naised lippasid tänavail säärte välkudes minis ning koolieelikuist tirtsud lõõritasid hoovides: „Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga...” Maarjamõisa traumatoloogia oli rahvasuus „Jawa”-osakonnaks ristitud: libeda-aja tädikeste puusaluude, kangelaslike tuletõrjujate põlenud nägude, spordipoiste väänatud kõõluste ja mõne paigastnihkunud selgroo kõrval hõivas palatite ühtekokku 60 kohast parima osa hulk lõmpslõugadest tsikli-uljaspäid; kolm noort meest vastuvõtus 14. mai õhtul polnud mingi erand. Ülikooli raamatukogust astuti võrrandeist või filosoofidest huugavi päi otse Toome rohelusse ja jalutati pärast seda, kui „Saluudis”, „Komsomolis” või „Ekraanis” jooksnud filmist vaid kallima õhetav pale meelde jäi, käsikäes Emajõe äärde. Sest oldi noored, sest oldi Tartus. Sest oldi lugude alguses nii kui tuhanded enne ja pärast neid, nii kui ei keegi muu eales.
Asukoht teoses
lk 61
