Seitsmes. Serjoža lasi end...

Serjoža lasi end Tartus Barclay ausamba taustal pildistada. Ka Baeri kuju ja haua juures; üldse meeldisid talle Eesti surnuaiad – et nendel seal olla need „ülearust trääni täis“. Ja siis järsku (ikka Raadil, juba päris Kruusamäe tänava ääres) juhtus teele see tagasihoidlik, veel ilma sambata, vähem kui poolteise kuu eest surnud Tartu Riikliku Ülikooli rektori Fjodor Klementi kalm. Serjoža oli vapustatud: samal aastal surnud kui nende, Moskva Riikliku Ülikooli rektor! Ja veelgi rohkem, kui selgus, et mõlemad, nii Petrovski kui ka Klement, olid valitud rektoriks täpselt ühel ja samal, 1951.aastal! Eik kiitis oma rektorit, et too oli kaitsnud tema poliitiliselt naljatlevaid biolooge-kursusekaaslasi „sanktsioonide“ eest ja lasknud paljudel Leningradis pitsitatud juutidel – Eigule meenusid pikemata Juri Lotman, Leonid Stolovitš, Rem Blum – Tartu Ülikoolis tööd leida.
Teosest
lk 120