Autod seisavad tänava ääres ja haisevad. Möödasõitvatel masinatel on suits taga. Miks ma varem ei märganud neid lehkavaid neljarattalisi plekist külgedega mardikaid, mida niisama lihtsalt juba laiaks ei litsu.
Tookord, 1988. aasta hilissügisel, aga ka 1989. aasta ebaharilikult soojal talvel haises linnatransport väljakannatamatult. Prügikastid ajasid üle ning lõid hinge kinni. Vesi asfaldilohkudes lehkas õlide järele. Majadel oli niiske betooni iseloomulik lõhn. Üle jõe tõi tuul keskkütte-katlamaja puhastatud suitsu vingu.
Ainult inimeste lõhna oli raske eristada, nagu laulaks keegi väga tasa keset lennukimüra, käivituvatest mootoritest tekkinud õhulainetust. Seda tasast häält polegi ehk võimalik kuulda, inimeste oletatav lõhn lahustub jõulisemates ainetes.
Ometi usun, et lõhnasime vaesuse järele rohkem kui ühelgi teisel aastal. Tühjades riidekauplustes oli see minu meelest eriti tunda, sest kauasest laoseisust läbi imbunud kangad levitasid mahajäetuse ja ajast-arust oleku tunnet. Kui avasid poe ukse, sisenesid isikupäratuse ooteruumi ning peremees, õhu näiliselt ükskõikne fluidum, liibus vastu su higistavaid närvilisi ja kangaproove näperdavaid sõrmi. /---/
Intensiivseid lõhna-aistinguid eritav pilv rippus linna kohal nagu aatomiseene imiteering, sest aeg-ajalt kukkus haisutorte ka majade vahele, kattes klaasid ja väljavaate. /---/
Tartu haises nagu suure sula ajal. Kui siis mõnel päeval temperatuur pisut langes, tõmmati tänavatele kiilasjääst kate ning me liuglesime ettevaatlikult sellel peegeldaval, õlilaikudest värvilisel klaasil enda teada jäetud sihtide poole.
Asukoht teoses
lk 113–114
