„Lugu, mida ma tahan jutustada, juhtus Dorpatis, ühes väikeses ülikoolilinnas, mille au ja kuulsus ulatusid kunagi meie kitsa kodumaa piiridest palju kaugemale ja mille nimi on tänapäeval veel vaid vähestele teada. Olgu mulle seega siinkohal lubatud mõned sõnad selle jutustuse tegevuskoha, selle ebatavalise pisikese linna kohta, mida nimetati kunagi Dorpatiks ja mille nimi on nüüdseks maailmakaardilt jäljetult kadunud. /---/ siin Dorpatis näis aeg üleüldse paigal seisvat, rahulik ja vankumatu nagu võimsad toomkiriku varemed üleval Toomemäel, mille jalge ette laotus vanalinn. See vanalinn koos Jaani kiriku, raekoja, ülikooli, vallikraavi ja Rüütli tänavaga oli läbi sajandite säilitanud oma saksa näo. Kuid selle kõrval, taga ja all oli veel teinegi Dorpat, kus elasid eestlased, kes nimetasid seda Tartuks. Ja lõppude lõpuks olid ka venelased venestamisest alates linnale oma nime andnud ja selle Jurjeviks ümber ristinud. Niimoodi oli see väike linn saanud ebahariliku au osaliseks, kandes kolme nime. Ülikooli portaali kohal sirutas küll Vene kahe peaga kotkas oma küüniseid, kuid tegelikult olid olemas ainult saksa Dorpat ja eesti Tartu – kaks nime ühe ja sama linna jaoks, mille pale oli küll veel saksapärane, kuid mille elanikkond koosnes enamikus eestlastest. Sakslased moodustasid vaid õhukese ülemkihi, mis sulas iga aastaga järjest enam kokku ja mida tõrjusid üha enam tagasi maalt linna asuvad eestlased. Jah, eestlased rajasid isegi siiapoole Emajõge, Toomemäe jalamile seltsimaja – Vanemuise –, võimsa rohmaka juugendstiilis ehitise, mis kõrgus võõralt ja vaenulikult unise väikelinna kohal.“
/---/
Elu Tartus pärast sõda oli nagu kõigis teisteski Nõukogude linnades armetu, räpane ja lühike. /---/
Tartus lisandusid raskendavate asjaoludena veel sõjapurustused. Peaaegu pooled 5000 majast hävitati või said kahjustada, kuid oletuslikult umbes 125 000 ruutmeetrit kokku 400 000 ruutmeetrist hävinud elamispinnast suudeti siiski uuesti üles ehitada, seega kaotas Tartu umbes 30% oma ajaloolistest ehitistest. Elamispinna nappuse kõrval peame enestele ette kujutama katastroofilähedasi hügieeniolusid, möllasid nakkushaigused ning puudus oli nii seebist kui ka teistest igapäevatarvetest. /---/
Ehkki olud Tartus ja teistes Eesti linnades olid halvad ja sõjajärgsel ajal liikusid nälja tõttu ringi isegi kuuldused kannibalismist, kasvas elanikkond siiski taas. 1934. aastal elas Tartus 58 800 inimest, 1945. aastal oli alles jäänud vaid 33 750, 1947. aastal aga juba 50 300, kaks aastat hiljem 56 780 ja 1950. aastal 55 400 inimest. 1945. aastal oli eestlaste osakaal elanikkonnast üle 90%, kuid 1959. aastaks oli see langenud 75,7%-le, tollasest 72 000 elanikust. Tegelikult oli linnaelanike arv siiski suurem, kuna tavapärases Nõukogude elanikkonna statistikas ei kajastunud vangid ja sõjaväelased. Seega ei ilmnenud ametlikes andmetes ei Nõukogude garnison ega ka sõjavangid. Seetõttu võime Nõukogude sõdureid arvestades väita, et venekeelse elanikkonna osakaal oli suurem, kui nähtub arvandmestikest. /---/
Eestlastest elanike arvu kasvu põhjustasid Tartus peamiselt kolm rühma: tagasipöördujad, endised külaelanikud ja sisserännanud Venemaa eestlased (termin „liidueestlased“ on siin võib-olla tabavam). Teistest Eesti linnadest ümber kolimine mängis tõenäoliselt väiksemat rolli. /---/
Tartu venekeelse elanikkonna osakaal kasvas viiekümnendatel aastatel rohkem kui ühele viiendikule. Suurim oli venelaste rühm, kuid oli ka ukrainlasi, valgevenelasi ja teisi Nõukogude Liidu rahvaid, kes koduse keelena kasutasid võib-olla oma rahvuskeelt, kuid avalikkuses pigem vene keelt. Säärane juurdekasv on seletatav ennekõike immigratsiooniga teistest liiduvabariikidest – esmajoones piiriäärsetest Vene oblastitest –, samal ajal oli enne sõda Eesti Vabariigi kodakondsust omanud etniliste venelaste juurderänne arvuliselt vähetähtis.
/---/
Elu Tartus pärast sõda oli nagu kõigis teisteski Nõukogude linnades armetu, räpane ja lühike. /---/
Tartus lisandusid raskendavate asjaoludena veel sõjapurustused. Peaaegu pooled 5000 majast hävitati või said kahjustada, kuid oletuslikult umbes 125 000 ruutmeetrit kokku 400 000 ruutmeetrist hävinud elamispinnast suudeti siiski uuesti üles ehitada, seega kaotas Tartu umbes 30% oma ajaloolistest ehitistest. Elamispinna nappuse kõrval peame enestele ette kujutama katastroofilähedasi hügieeniolusid, möllasid nakkushaigused ning puudus oli nii seebist kui ka teistest igapäevatarvetest. /---/
Ehkki olud Tartus ja teistes Eesti linnades olid halvad ja sõjajärgsel ajal liikusid nälja tõttu ringi isegi kuuldused kannibalismist, kasvas elanikkond siiski taas. 1934. aastal elas Tartus 58 800 inimest, 1945. aastal oli alles jäänud vaid 33 750, 1947. aastal aga juba 50 300, kaks aastat hiljem 56 780 ja 1950. aastal 55 400 inimest. 1945. aastal oli eestlaste osakaal elanikkonnast üle 90%, kuid 1959. aastaks oli see langenud 75,7%-le, tollasest 72 000 elanikust. Tegelikult oli linnaelanike arv siiski suurem, kuna tavapärases Nõukogude elanikkonna statistikas ei kajastunud vangid ja sõjaväelased. Seega ei ilmnenud ametlikes andmetes ei Nõukogude garnison ega ka sõjavangid. Seetõttu võime Nõukogude sõdureid arvestades väita, et venekeelse elanikkonna osakaal oli suurem, kui nähtub arvandmestikest. /---/
Eestlastest elanike arvu kasvu põhjustasid Tartus peamiselt kolm rühma: tagasipöördujad, endised külaelanikud ja sisserännanud Venemaa eestlased (termin „liidueestlased“ on siin võib-olla tabavam). Teistest Eesti linnadest ümber kolimine mängis tõenäoliselt väiksemat rolli. /---/
Tartu venekeelse elanikkonna osakaal kasvas viiekümnendatel aastatel rohkem kui ühele viiendikule. Suurim oli venelaste rühm, kuid oli ka ukrainlasi, valgevenelasi ja teisi Nõukogude Liidu rahvaid, kes koduse keelena kasutasid võib-olla oma rahvuskeelt, kuid avalikkuses pigem vene keelt. Säärane juurdekasv on seletatav ennekõike immigratsiooniga teistest liiduvabariikidest – esmajoones piiriäärsetest Vene oblastitest –, samal ajal oli enne sõda Eesti Vabariigi kodakondsust omanud etniliste venelaste juurderänne arvuliselt vähetähtis.
Asukoht teoses
lk 57–63
