Kultuuri nõiduslikus ilmas, pitsilise teki all, ümberringi marmorkujud, pildid, portselan. Raadi on rajatud muuseumiks. Üks ajalookiht teise järel; veel 1774. aastal puidust, ehitati see kivist ühe Baltimaade rikkaima mehe ja suurima maaomaniku Karl Gotthard von Lipharti ajal – kes nagu kunagi keiser Augustus, olles pärinud tufist ja travertiinist Rooma, jättis endast järele marmorist linna. Raadi kasvas ja kosus samal ajal kui alma mater teisel pool jõge, mis jagas Tartu vasakkalda sinivereliseks linnaks ja paremkalda ülikoolilinnaks. Neist mõlemal ühedsamad sihid – valgus, haridus, ja ükssama vaim, mis toitis üht Emajõe soode ja rabade vahel avanenud pärli, mille sünnitanud looduse kõrvalekalle, geenimutatsioon, ja ükssama anne muuta kullaks kõik, millele saanud osaks geeniuse puudutus.
/---/
Loss nagu palee – itaalia eeskujud ja prantsuse arhitektid.
/---/
Mõis oli kunstikogule taustaks. 1840. aastatel kavandati maaligalerii – ainus spetsiaalselt kunsti eksponeerimiseks mõeldud ruum Eesti mõisates. Sellele lisati Prantsuse stiilis bellevue – torn kauni vaate nautimiseks. Maja projekteeris Odessas tegutsenud Sitsiilia arhitekt Francesco Boffo, kes oli ehitanud seal teatrihoone, toonud Musta mere randa kuldsed lõvid.
/---/
20. sajandi algul tehti majale peale Rooma Panteoni stiilis kuppel. Selle alla võis siis koondada raamatukogu ja estampide kogu. Et anda ansamblile terviklik ilme, telliti Berliini kuulsuselt Peter Joseph Lennélt projekt Raadi aedade rajamiseks.
/---/
Kellaviietee serveeriti terrassil, või kui vihma kallas, siis sinises saalis või punases salongis.
/---/
Emajõe Ateenas oli Raadi otsekui teine ülikool. Kultuuriloss, nagu Raadit on kutsutud, ootab, et keegi ta üles ehitaks. Praegune Eesti Rahva Muuseumi projekt alustab muuseumihoonest: kolm Pariisi arhitekti – noored ja andekad poisid, kellega oli kunagi võimalus juttu puhuda – on kavandanud vinge maja, mis meenutab lennuvälja.
Asukoht teoses
lk 140–141
