Teen Barklay ümber veel ühe tiiru, et jääks hästi meelde kõik see kupatus, mis ümbritseb mälestussamba jalga, pöördun siis pahemat kätt, lähen üle uulitsa ja nühakili kõmbin üles mäkke mööda kitsast jalgteed. Ja vist olengi üleval, sest kõrgemaid kohti ma enam ei näe.
Oh sa ime, milline avar vaade sealt väikeselt platsilt üle poole linna! Olles seal all võiks arvata, et sel linnal pole otsa ega äärt, aga vaadates siit ülalt on tal mõlemad: niihästi ots kui äär. Kirju majaderägastik, siis kitsas jõenire, jälle majad – ning juba algavadki lagedad heinamaad. Seal kaugel on veelgi maju, kuid ainult mõningaid üksikuid. Mõis või mis seal võib olla.
Asukoht teoses
lk 65
