Pahemat kätt on maarahvas, kes oma vankritelt müüb kõike seda, mis maalgi võib näha iga päev: kanu, kukki, võid, kanamune ja nii edasi. Nende vastas, Emajõe poole, on rivistatud teraviljaga kaubitsejad. Aga niihästi seal kui teal kükitab mõni vanamoorike lausa virtsasel uulitsal, silmad vesised, suurrätik õlul, väike munakorvike nina all. Ja kõigi nende vahel saalivad linnaprouad oma naisteenijatega, maitstes võid, hoides kanamune vastu päikest, kurjustades, tingides, kuni mõni südakam „mats” juhatab kas selle või teise mitte kuhugi mujale kui otse kemmergusse. Kisa ja kära on kõikjal – hullupööra. Ning on need tookordsed turuhinnad siis umbes niisugused: või 18–20 kopikat nael (400 grammi); kanamunade paar läbisegi 3 kopikat; keskmine kana või kukk 30 kopikat; puud (16 kg) rukkijahu 80 kopikat. Ja nii edasi.
Nii ma kuulen kõrvalt, ise ma muidugi ei küsi midagi, sest mistarvis peaksin seda tegema, ja kes teeks tegemist niisuguse pokatsiga. Politseinik samuti ei küsi midagi; ta ainult seisatab siin-seal, vaatab ja kuulatab. „Läki nüüd sinna teisele poolele,” tõmbab mind käisest, „vaatame, mis seal on uudist.”
Tahaksin küll veel minna edasi – seal näikse olevat isegi paar pildi- ja raamatuputkatki – aga kuhu ma ikka lähen, kui mu heatahtlikul saatjal on hoopis teine soov.
Seal teisal, Kaubahoovi jõepoolsel küljel on eelkõige kaunike rida müügilaudu, natuke poriseid ja räpaseid, aga lauad siiski jäävad selleks, mis nad on; kunagi nad isegi olid värvitud õlivärviga, sest sääraseid sinakaid laike võib veel praegugi näha savikarva hallil, pragunenud puutahvlil. Neil laudadel on esikohal roheka vaseroostega kaetud kaalud ja kollaplekilised rauast kaalupommid. Kaalude kõrval paar kimpu vorstirõngaid, natuke juustu ja tohutu suur pott mingisuguse kollase salviga, millesse on torgatud kohutavalt määrdunud puulabidake. Teispool kaalusid, otse auplatsil, lebab tüse leivapäts ühes mõne kahvatu ja verevaese saiakringliga. Ja nuga! Et ma ometi ei unustaks seda pikka ja koledat nuga, mida varsti näen üsna lähedalt.