Kuningakübar. On kõle külm...

On kõle külm, aga ma siiski istun Barklai platsile veidikeseks puhkama: olen tublisti tülpinud neist käimistest ja kauplemistest, pakid kaenlas ja käes. Vaatlen, kuis inimesed minust tõttavad mööda, hõõrudes kõrvu ja nina, lume kriiksudes jalge all. See on see kehvem klass, kel pole vajalikku talvevarustust; aga küllalt möödub minust ka tüsedaid daame ja härrasid „linnunahka” kasukais ja kõrgeis kalossides, kes ei pane millekski seda külma. Palju tuttavaid, kuskil ja kunagi nähtud nägusid märkan niihästi nende kui teiste hulgas. Vaatlen, kuidas sirged suitsusambad tõusevad korstnaist nii kaugele, kui ulatub nägema mu silm. Üle uulitsa peksavad sõiduvoorimehed käsi vaheliti, mõned isegi rüselevad, et kuidagi saaks sooja. Siis kargab neist kord üks, kord teine pukki, tõmbab hobuselt vaiba, kihutab paar ringi nagu tulihänd ja sõidab jälle oma endisele kohale tagasi. Ei, hobunegi võib jääda kangeks sellise pakasega, kui ta ei liigu kauemat aega. Mina kui „vana” peterburilane meeleldi annaksin neile head nõu: tehku ometi nii, nagu tehakse pealinnas – toogu mõni haluke puid, tehku tuld ning soojendagu vähemalt käsi ja jalgu. Kuid tean, siin see pole kombeks. Kus sellega – tuleriit uulitsal! Kes on seda enne näinud!

Teosest
lk 171