Nii kaob päev päeva järel, ja mina ei märkagi õieti seda üleminekuajajärku, mil tahenevad tänavad ja Toomimäe jalgteed. Ühel pühapäeva õhtupoolikul õnnistab taevas maad sooja vihmasagaraga, ning siis ma näen, et puud ja põõsad meie aiaterrassidel on suurtes pungades. Kevad on peaaegu nägematult jõudnud meie vana maja künniseni.
Siis algab meil kibe töö sealsamas Toomimäe nõlvakul. Riisume kokku kuivanud oksi ja lehti, kaevame kobedaks mulla karusmarjapõõsaste ümber ja puhastame sammaldunud õunapuid. Nädal või paar hiljem me juba teeme peenraid lagedamaile platsikestele. Õieti ma nüüd juba peaksin olema kodus ja töötama oma aias, aga küllap mind jätkub sinnagi; aiatöö on mulle ikka meeldinud, olgu see kodus või võõrsil.
Ja siis ma igal päikesepaistelisel hommikul tõusen voodist juba kella nelja paiku, kui teised kodakondsed alles pööravad teist külge; riietun ruttu ja tõttan mäest üles meie väikesse viljapuuaeda, mis iga uue päevaga muutub veetlevamaks. Kuidas ma seal siis suurte sõõmudega joon värsket hommikuõhku nagu mahla ja joovastuses tammun õilsas kevadeuimas! Aeg-ajalt ma seisatan, kuulan lindude laulupidu ja vaatan enda ümber, püüdes kauaks suruda oma mällu selle kauni hommiku võlusid, otsekui oleks see viimseist viimne kevad, mida näen. Olen siin nüüd ainuüksi, ja kogu aed on minu päralt. Kui siia nüüd tuleks õde Auguste...!
Aga kui mu pilk siirdub kaugemale, siis näen ainult varemete tumedat müüri ja mõnd varajast jalutajat Toomimäe jalgteil. Pühalik vaikus ümberringi, mida läbistavad ainult looduse oma helid. Need varased viibingud proua Metsa vaikses aiakeses asendavad mulle hommikupalveid, mis muide juba ammugi olen jätnud hooletusse.
Ent varsti hakkab linn juba valjemini tõstma häält. Mürin seal all ja vabrikuviled kuskil kaugemal... Raekoja kella löögid, mida ma seni ei kuulnudki, äkki ja kõledalt tungivad kõrvu... Kadunud on varahommikune idüll.
Asukoht teoses
lk 175–176
