Kui mu vanim poeg Hans eelviimasele kursusele oli jõudnud, ähvardati teda ülikoolist välja visata. Ta oli jõuluõhtul koos kaastudengitega Raadi surnuaial Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi kalmul mälestusküünlaid põletanud, hoolimata sellest, et KGB tollel protestivaimu täis noorte kooskäimiskohal silma peal hoidis ja tudengeid pildistas. Ülikooli parteiorganisatsiooni juhi Advig Kirise meelest oli see andestamatu kuritegu, mille eest ka viitele õppivale Hansule tuli juurdepääs kõrgharidusele sulgeda. Ülikoolist väljavisatud noored võeti kohe sõjaväkke, paljud neist saadeti Afganistani sõtta, kust mitte kõik elusalt tagasi ei tulnud. Minu poja päästis halvimast psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing, kes diagnoosis tal pingelisest õppetööst tingitud närvihäired, mis nõudsid akadeemilise puhkuse andmist. Tänu Juhan Peegli ja Marju Lauristini toetusele lasti Hansul ülikool siiski lõpetada.
Asukoht teoses
lk 447
