Minu imeline elu. 1. Väheldasel, kõigest kolme...

Väheldasel, kõigest kolme hektari suurusel maatükil, millele usinad botaanikud 1803. aastal imelise aia olid rajanud ning seda tänini uute liikidega täiendavad, kogesin hämmastavaid kontraste. Avaras, kõrges klaasseinte ja klaaslaega palmimajas sain tunda aafrikalikku palavust ja niiskust. Siinsamas lähedal, mõnekümne sammu kaugusel varjulises aiasopis voolas põllukividest müüri ääres väikesest purskkaevust vulinal jääkülm vesi. Purskkaevu juurde jõudmiseks tuli paariastmelisest trepist alla laskuda – seal all oli kuumal kesksuvepäeval mõnusalt jahe ja kui mind vaevas janu, kogusin purskkaevu külma vett kamalusse ning jõin. Kasvuhoone ees basseinis kasvasid valged vesiroosid ja ujusid tillukesed kalad.
/---/
Hiljem, kooliaastail tõmbas see linnasüdamesse tekitatud loodusesaareke mind uue jõuga: tiigil, mille rohekas vees suvel õitsvate vesirooside vahel majesteetliku väärikusega ujus luigepaar, avati talviti uisutee. Tore oli seal õhtuti uisutada (õppurite keeles tritsutada), kui mängis muusika ja säras mitmevärviline ilutulestik!
Teosest