Keelatud vili. Ah, milline möll...

Ah, milline möll käis suviti „Varsakoplis”, sõjajärgse Tartu lustiaias! Mäelt kostsid rütmikad foksid ja igatsevad tangod üle õhtuse linna, kutsusid ja lummasid. Kõrgel põlispuude okste küljes põlevad prožektorid heitsid läbi haljaste võrade tantsuplatsile mahedaid rohekaskollaseid helke ja jätsid armunute meeleheaks põõsatagused hämaraks. Neid teineteise leidmise ja kaotamise draamasid, farsse ja tragöödiaid, mis siin paari õhtutunni jooksul aset leidis! Ei vaibunud tantsukihk lõpuloo ajaks, siis tõtati otse läbi „Vanemuise” varemete Tähe tänavale, Ohvitseride Maja suveaeda, seal kestsid peod kauem, sai veel paar tuuri teha... Urban põikas alatasa kõrvale, lisas värvikaid üksikasju, et Eerik kujutaks ette, mismoodi tudengid viiekümnendate aastate keskel elasid. Ta kirjeldas tänavapilti: põlvini ulatuvaid laiaõlgseid pintsakuid ja kostüümjakke, kirsasäärikuid ja hambapulbriga valgendatud tenniseid, kirjeldas ülevedaja lootsikut Emajõel, mille sillad sõda oli purustanud, ning ülikooli raamatukogu lugemissaali Toomkirikus, kus tuli tundide kaupa valgust oodata, sest elektrit anti kitsilt, jaokaupa; intris kadus vool ikka just siis, kui temal oli üks püksisäär pressitud, teine pressimata.
Asukoht teoses
lk 163