Tartu kevad 1996. Läbi Ülikooli tänava...

Maksame oma joogid funny money’ga ja ronime keldrist välja Ülikooli tänavale, keset Eesti reaalsust kevadel 1996. Inimesi pole näha mitte kusagil, välja arvatud siin samas Ülikooli tänavas, esimesel korrusel elavad soome tudengid, kes kõik kolm parajasti töllerdavad kitsal kõnniteel, üritades ilmselt saada uksest sisse oma koju – või siiski sealt välja? /---/

Läbi Ülikooli tänava vaikuse on tunda inimeste, tartlaste mõrusust ja kurnatust ja kibestust ja masendust.
/---/
Majad Ülikooli tänavas on muidugi hallid, ligased, roostes ja räämas, ja isegi hullud, kui maja kohta võib sellist väljendit kasutada. Amortiseerunud heitveetorustikud haisevad nagu kilu-muna-võileibu armastava mehe trussikud.
/---/
Ainus puhas, korras on hotell Barclay maja, mis paistab majarivistust välja nagu tükike tsivilisatsiooni keset primitiivset ühiskonda, nõiariiki, mis tervikuna elab veel sügavas inkvisitsiooniajastus.
Teosest
lk 119–220