Ise olen jälginud suure huviga seda, mis juhtus ja juhtub edaspidi Tartu Õlletehasega. Asi on selles samas Tartu tööstuse uhkuses ja sümbolis, tehases ja tööandjas, mis koguni nimetati nõukaajal „eksperimentaalõlletehaseks”. Eelmisel aastal erastati see kohalikele ärikatele, sellest hoolimata, et omavahendid sellel pundil praktiliselt puuduvad.
/---/
Kuidagi on mul tunne, et Tartu eksperimentaalõlletehas parseldatakse maha soomlastele. See oleks loogiline samm, sest Soomes on nii raha kui ka oskuseid, aga ka soov arendada ja laiendada oma äri ja just nimelt Baltikumis, mida paljud Soome firmad on hakanud nimetama oma „koduturuks”. Siin, Tartus võiks hakata tootma õlut, aga ka teisi jooke ka Soome turu tarvis.
Rahal pole rahvust, öeldakse, aga ka Tartu Õlletehase loo õpetus on minu arvates see, et Eesti rahva ühise rahvaomandi mahamüümisega teenitud raha ei näe mitte kunagi just nemad, kellele see tegelikult kuulub, ehk Eesti rahvas, Eesti inimesed. Seda raha ei näe ka kasvõi need prükkarid ja kerjused ja vaimuhaiged, kes peidavad end Tartu äärelinnade urgastes ja maha jäetud tondilossides ja põõsastes lageda taeva all, iga päev, aastaringselt.
/---/
Kuidagi on mul tunne, et Tartu eksperimentaalõlletehas parseldatakse maha soomlastele. See oleks loogiline samm, sest Soomes on nii raha kui ka oskuseid, aga ka soov arendada ja laiendada oma äri ja just nimelt Baltikumis, mida paljud Soome firmad on hakanud nimetama oma „koduturuks”. Siin, Tartus võiks hakata tootma õlut, aga ka teisi jooke ka Soome turu tarvis.
Rahal pole rahvust, öeldakse, aga ka Tartu Õlletehase loo õpetus on minu arvates see, et Eesti rahva ühise rahvaomandi mahamüümisega teenitud raha ei näe mitte kunagi just nemad, kellele see tegelikult kuulub, ehk Eesti rahvas, Eesti inimesed. Seda raha ei näe ka kasvõi need prükkarid ja kerjused ja vaimuhaiged, kes peidavad end Tartu äärelinnade urgastes ja maha jäetud tondilossides ja põõsastes lageda taeva all, iga päev, aastaringselt.
Asukoht teoses
lk 204–205
