Päikesepaisteline Veeriku. Kui uurida Veeriku...

Kui uurida Veeriku alevi tänavate plaani siis ilmneb üks huvitav tõsiasi – kõik peamised tänavad said alguse ühest punktist. See koht oli hilisematel aegadel tuntud Paama nurga nime all, siin palju aastaid tegutsenud vürtspoodniku nime järgi. Siit startis nöörsirge Veeriku tänav, finišeerides mõisa õuel. Siit sai alguse alevi ainuke munakivisillutisega tänav – Viljandi, praegune N. Lunini tänav. Üheksakümne kraadise kurviga läks see üle Viljandi maanteeks. Paama nurgalt lähtus ka ainult ühe elumajaga Ilmatsalu tänav, mis linnapiiri ületades hakkas kandma Ilmatsalu maantee nime. Samalt Paama nurgalt algas ka uhkete vahtrapuudega palistatud Tähtvere tee, mis kulges üle raudtee ja suubus Tähtvere mõisa (praegu tupikuline Vitamiini tänav). Tähtvere tee ja raudtee vahele jäi suur kolmnurkne territoorium, kus paiknes Eesti Põllumeeste Seltsi kuulus näituseaed. Alul oli see lage kõnnumaa, hiljem piiras seda hõre okastraadi-tara, veelgi hiljem, näituste hiilgeaegadel aga betoonpostidega kõrge plank. Muu linnaga lõi ühenduse umbes 300–400 meetri pikkune munakivitee, mis sai alguse samuti Paama nurgalt. Kuna selle tee ääres ühtegi ehitist ei olnud, siis puudus tal ka eriline nimi. Hiljem hakati seda vaatlema kui Savi tänava (praeguse Näituse tänava) pikendust üle raudtee.

Seega sai Paama nurgalt alguse viis Vana-Veeriku tänavat-teed. Sõjajärgsel perioodil tõid buldooserid läbi puuviljaaedade siia veel L. Puusepa tänava pikenduse. Niisiis kokku juba kuus liiklussoont. Sellist liiklussõlme Tartus kusagil mujal pole, Supilinnast rääkimata.
Veeriku alevi teedevõrku kuulusid ka mõned umbtänavad, nagu 1. ja 2. Liini (hiljem Hommiku ja Õhtu) tänavad, mis said alguse Veeriku tänavast, ja Lõuna ning Väike-Maarjamõisa (hiljem Tervishoiu) tänavad, mis lähtusid Viljandi tänavast. Kuna liiklus ja sillutis neis tänavais praktiliselt puudusid, siis kujutasid need endast rohkem väljavenitatud muruplatse, olles mänguväljakuteks Veeriku lastele. Eriti käis see Hommiku tänava kohta, kus lisaks kõigele olid ka tingimused ujumise õppimiseks ja seejärgi ujumisvõistluste läbiviimiseks. Nimelt kaevati Veeriku alevi pritsimeeste pere poolt ja algatusel Hommiku tänava serva kenakesti suur tiik, mis puidust kanalisatsioonitorustiku kaudu ühendati Viljandi tänavasse rajatud veevõtu kohaga tulekahjude puhuks. Siit ka tiigi nimi – Pritsi tiik. See oli kaunis sügav veekoguke, mida toitsid ilmselt põhjaallikad, sest tiigi pind ei alanenud ka põuaste suvede korral. Tiigi servas kasvas lugasid, mis sobisid suurepäraselt ujumisvestide valmistamiseks ujumiskunsti omandamist ihaldavatele algajatele. Kevadel ja suvel leidus siin alati mängivaid ja suplevaid lapsi. Kuna Hommiku tänava alguses asus ka Veeriku kool, siis kuumadel kevadpäevadel nii vahetundide aegu kui ka pärast päevase õppetöö lõppu kogunesid paljud õpilased koos teiste lastega siia mängima ja ujuma. Ühel päeval aga juhtus õnnetus – üks koolipoiss uppus. See sündmus kattis Pritsi tiigi õuduse looriga ja ainult vähesed söandasid veel kasutada tema karastavat kutset. Ent nagu ikka, aeg, see tuntud hingetohter, eemaldas tasapisi ka selle loori ja Pritsi tiik omandas laste seas taas oma endise populaarsuse. See kestis kuni Eesti aja lõpuni. Praegu on tiik eravalduses. Ja ega ta Auraga võistelda suudakski!

Teosest
lk 52–54