Sõitsime Tartu, küll mitte kooriga, aga suure arvu liikmetega, üle saja. Meil olid eravagunid ja piletid edasi-tagasi muretsetud. Oli väga lõbus sõit, eesti keel ja laulud kõlasid rongis.
See laulupidu oli iseäranis õnnestunud, hästi ette valmistatud. Terve talv käinud neil maal muusikamehed koorisid õpetamas. Rahvamurd oli suur, aga ime – jõudes lauluplatsi sisseminekule, ei olnud trügimist ei kusagil, läksime väravast sisse kui kirikusse. Ka see oli korraldajate teene, kuna üliõpilased juhtisid seda suurt massi nii, et rüselemist polnud kuskil.
Ei mäleta mina, et olen ühelgi laulupeol meie ilusaid laule nii hästi lauldud kuulnud, ja peaasi, suure vaimustusega, südamepõhjast. Kiiduavaldused ei tahtnud lõppeda ja leidsid oma haripunkti peale Jaan Tõnissoni kõnet. Oma vaimustatud kõnes kiitis tema laulu, tuletas meelde, kui väikselt see esimene laulupidu väikesearvuliste lauljatega korraldatud, aga siiski olid laulupeod meie kultuuri alusmüür, ainus võimalus omavahel kontakti luua, nendega ühes oleme ise ka kasvanud.
Teisel päeval olid üksikute kooride vahel võistlused ja kontserdid. Ka meie esinesime kontserdiga, meie lauljannad pr. E. Helman, Aino Tamm ja noor viiulikunstnik Neiup.
/---/
Kontsert läks väga hästi, kõige suurema kiitusavalduse leidis proua E. Helman. Kuulsin pärast, selle laulupeo jaoks loa saamine ülemuse poolt ei olnud kerge. Tema oli kartnud, et sarnane suur rahvamass, lauljaid ise juba tuhandeid, toob suure segaduse, tuleb politseinikke juurde kutsuda, sest suured kakelused ja pussitamised sarnase rahvahulga vahel on möödapääsmatud. Ka arstiabi tuleb muretseda. Selle peale olevat Jaan Tõnisson vastanud, et midagi sarnast pole tarvis, tema vastutab korra eest. Nii siis ka oli: mitte üht kakelust, vähem veel pussitamist või arreteerimist ei olnud. Meie rahvas pidas vääriliselt ennast üleval ja seeläbi sundis end austama.
Asukoht teoses
