Jaan Tõnissoni algatusel kutsuti kokku novembrikuus Tartusse rahvaasemikkude kongress. J. Tõnisson lootis selle kongressi kaudu sotsiaaldemokraatlikku mõju vähendada rahva seas. „Uudised“ ja „Teataja“ arvustasid käredalt Tõnissoni valimisviisi – tunnistasid selle täiesti ebademokraatlikuks. Iga eesti linn, elanikkude hulka arvesse võtmata, lähetas neli saadikut – kaks majaomanikkude ja ärinikkude poolt, kaks tööliste esitajat. Iga kogukond saatis kaks esitajat – üks peremeestelt, teine maatameestelt. Iga Eesti selts saatis ühe esitaja. Üldine saadikute arv ulatas 800-ni. /---/ Siis lahkus Tõnisson oma 300 poolehoidjaga kongressi saalist, et teises ruumis ainult „omastega“ koosolekut jätkata. Teemant oma 500 poolehoidjaga jäi paigale ja nimetas end „valitud rahvasaadikute koosolekuks.“ Ta võttis vastu väga radikaalsed otsused – nõudis Asutavat kogu, valitud üldisel, otsekohesel, ühesugusel ja salajal hääletamisel. Veel palju teisi radikaalseid uuenduse-nõudeid võeti vastu tööliste kaitseseaduses ja muudel aladel. /---/
Otsused olid suurepärased, aga kuidas neid ellu viia, ei teadnud keegi. Täidesaatev võim oli sel momendil nagu kõrvaline asi. Peaasi olid otsused. Saadikud sõitsid koju ideedega ja otsustega täis pumbatud, aga nad ei osanud nendega midagi peale hakata.
Asukoht teoses
lk 81–82
