Ta oli küll näinud kerkimas spordiklubisid, kobarkinosid ja ökopoode, aga nägi ka vähemaks jäämas heidikuid ja kerjuseid; enam ei kohanud taati, kes veetis oma päevad Vabaduse puiesteel kohas, kus kunagi betoontribüünil maiparaade vastu võeti, nüüd bussipeatuses, ja kõik etteveerenud bussid jalutuskepiga läbi koputas; kaubamaja ees ei kõndinud edasi-tagasi vanaproua, kes kõva häälega oma nähtamatule kaaslasele kurtis, kuidas ta pojapoeg Ukraina tankiväes kaduma läks; kadunud oli Annelinnast see kiitsak ja kookus mees, kes nelja ajal hommikul tavatses korrusmajade vahel jalutada, särk eest lahti kistud, ja kisendada uuesti ja uuesti kaeblikul ninahäälel: „Inimesed, ärgake, miks te patus elate!”; üha harvem juhus oli näha kedagi poolest kehast prügikonteinerisse sukeldumas; jah, kadumine kadumise järel, mõtles Voronov; koos iseseisvusega vaibusid igapäevased kõmahtused linna kohal, kui Raadi sõjaväelennuväljalt tõusnud hävitajad helibarjääri ületasid; ka hulkuvaid krantse polnud peaaegu näha, mustlaste kohalolek oli tajumatu ja isegi tuvid olid hakanud kaduma.
Uute kvartalite kerkimine oli muutnud linna olemust. Linn oli avastanud Emajõe kaldad ning laienes moodsas arhitektuurikeeles elamute arvelt nii üles- kui ka allavoolu. Sama kordus linnaservas. Ta ei märganud ühtki kõrget puud, kuid see-eest sisseehitatud saunu, väikeseid avatud eesõuesid, naabritega jagatud mänguväljakuid, garaaže vähemalt kahele autole ja lukustatud prügimaju. /---/
Kes mäletas veel avalikke joogiautomaate, neid siniseid kandilisi masinaid, kust kolme kopika eest sai osta gaseeritud siirupijooki, mis tuli sorinal – ja järgnev tundus Voronovile endale juba hämmastav – ühte ja samasse klaasi, mida kasutas üks januline teise järel. Üks masin seisis kunagi raudteejaama kõrval ja ta isegi oli sealt mitmeid klaasitäisi joonud, leidmata selles midagi imelikku. Võib-olla tuleb ka see kunagi ringiga tagasi, nagu olid retrolainega tulnud kali, sardellid ja Žiguli õlu, mille tarbimine vanasti näitas madalat klassi, tänapäeval aga stiilitaju ja irooniameelt. /---/
Kindlasti polnud see enam linn, kus võis kell viis hommikul kalalt tulles kohtuda Hiinalinnas jahimehega, kes, sileraudne risti seljas, metsa poole suundus. Ei olnud õieti enam Hiinalinnagi oma raudrohtu uppunud kasvuhoonete, vaevu elumaja nime väärivate, sõjavangide ehitatud barakkide, imepisikeste aialapikeste ja ehtsovetlike tänavanimedega nagu Stahhanovi või Nekrassovi. Hiinalinn, mõne kõnepruugis Šanghai, millel polnud midagi ühist Chinatownidega teistes riikides, oli muuhulgas saanud kelkida Peipsi sõjaväelaevastiku staabiga ning ehkki asjad ei jõudnud eales nii kaugele, et flotilli koosseisus oleks kasvõi üks laev, kõlas see igatahes vägevalt. Seni kuni Šanghais elasid ainult kõrgeimad ohvitserid, oli ka linnak olnud kontrolli all, aga kui ohvitseride asemel kolisid sisse reasõjaväelased ja lennuvälja remondibaasi tehnikud, ei läinud kaua, kui hakati maja taha tokkroosipõõsasse põit tühjendama ning solk, kanalisatsiooni puudumisel, lendama õuenurka või kõikjal kasvavatesse nõgesepuhmastesse.
Asukoht teoses
lk 69–71
