Kiri noorusmaalt. Mida enam turuplatsi...

Mida enam turuplatsi poole, seda elavamaks muutus linn. Kuskil sõitis suurtükipatarei kolisedes ja rappudes, siin-seal tuli sõdureid üksikult ja salkadena. Piki Riia tänavat kihutas kaks kasakat, kollased lipukolmnurgad tohutu pikkade piikide otsas. Raudteejaama suunas tuli pikk rong punaseristivankreid. Oli saabunud järjekordne haavatute rong. Erarõivais isikuid võis näha vaid üksikuid.

Jõuti tühjusest haigutavalae turuplatsile.

Udune ja niiske oli see sügishommik. Pidid tahtmatult pea sügavamale palitukraesse tõmbama ja kui nähtavale kerkis Kivisilla kõrgete väravate siluett, laskis tädi Liisi kuuldavale üllatushüüu. Holsti kaubamaja ees oli juba vähemasti neljakümne-inimeseline saba!
/---/
Kella seitsme paiku oli saba paisunud juba kolm korda nii pikaks kui ta oli Lõhmuste tulles. Turul kees juba üsna kirev elu. Maameeste vankrid olid piiratud käratsevaist linnanaisist, poisikesi ketras ringi, hüüdes heleda häälega: paberossid, paberossid, esimest sorti, paberossid. Ka need olid haruldased ja leidsid maameeste hulgas tänulikke ostjaid. Paks linnavaht punarandilises mütsis jalutas aeglaselt ringpoodide kõrval, juteldes töövoorimeestega, kes seisid samas lähedal, nurga juures.
Teosest
lk 82–83