Elu nagu nukunurk. Samal ajal liigub...

Samal ajal liigub Maire kodulinnast umbes sada kilomeetrit eemal, külmas uttu mattunud sombuses Taaralinnas enesekindlaina uhkeldavate uuselamute vahel keegi väikest kasvu kõhn naine. Ta kõnnak on rabe ja rutakas, võidunudroosa baretiga kaetud pea õlgade vahele tõmmatud, nagu pelgaks ta kellelegi silma alla sattuda. Kuid varahommikul hulkurkassina ringikondavat inimkogu ei tee keegi märkama, kõigil on autode käivitamise ja uniste laste turgutamisega tegemist, igaüks peab jõudma oma postile – kes kooli, kes lasteaeda, kes tööle. Pealegi on inimesed prügikollidega kui elu paratamatu kaasnähtusega harjunud, niisamuti kui sealsamas prügikastide juures toitu otsivate hakkidega.

Moodsad prügikastid on suured kobakad, raskesti avanevate kaantega, naine näeb nendega kurja vaeva. Udust on saanud jäänõelad, mis tükivad silma ja kraevahele, hommikune rõskus paneb prügikastides tuhnija üle keha värisema. Kirju tokerdunud kassivolask pakub naisele seltsi, oodates hiilgavi silmi prügikastikaane avanemist. Kodutuid kasse on siinkandis pärast tõhusat likvideerimistööd küll tunduvalt vähemaks jäänud, kuid ikka tekib neid juurde.
Teosest
lk 68–69