Verner oli üks Tartu vaimu kantse, mida ümbritsesid legendid ja anekdoodid.
/---/
Omapärane oli ka kohvikukülastajate jagunemine ruumiti. Kohviku eesruum oli kiire teenindamisega koht, kus juba hommikul seadsid end sisse eakamad daamid ja need, kes ei suitsetanud. Suitsetajad kogunesid keskosa ruumi, nn vagunisse. Viimane mahutas mitu mugavat kabiini, kus sai istuda 4–6 külastajat. Aknarea alla olid aga paigaldatud kahesed lauad. Ettekandjad olid eranditult sümpaatsed ja lahked, kes kostitasid külastajaid maitsvate lehttaignast kapsapirukate ja värskete lõhnavate saiadega.
/---/
Kohviku tagumine ruum oli aga maletajate päralt, kust alati võis leida Valter Heueri, Aarne Hermlini või mõne teise malemeistri. Vabu kohti oli seal peaaegu võimatu leida. Selleks pidid malemängu jälgima. Vaid siis, kui keegi lahkus, võisid koha saada. See ruum oli ka alati suitsusem kui vagun, kuigi uksed olid ruumide vahel avatud. Moes oli tollal ka piibu suitsetamine. Kirglikud piibumehed olid Ülo Torpats ja Ülo Tedre. Ometi ei kaevanud keegi liigse suitsulõhna ja suitsetamise pärast, mis nüüd on saanud lausa kuriteo tähenduse.
/---/
Verneri kohvikut ehib nüüd president L. Meri raamitud autogramm: „Werneri kohvikus on vaim alati võrdne olnud kohviga. Head Werneri (Tartu) vaimu, head kohvi! 17.05.1998. Lennart Meri.“
Asukoht teoses
