Vennad Luiged. Tere, noorus, mõtles...

Tere, noorus, mõtles Luik, kui vahva rätsepa rattad veeresid üle raudteerööbaste ja eemalt hakkas paistma linn, mida rahvas peaaegu mütoloogiliselt austas, küll kutsudes Emajõe Ateenaks, küll rääkides mingist erilisest Tartu vaimust. Luik ise oli veendunud, et jumaldamise tegelikku põhjust tuleb otsida, nagu ikka, hoopis sügavamalt - mitte tarkuse templi võlvide alt ega isegi mitte teadmiste varasalve põhjast, vaid kriuksuvast ühiselamuvoodist. Just siin, ülikoolilinnas, vabanes suur hulk rahvuskaaslasi süütuse raskest taagast. Tõsi, tänaseks olid kombed muutunud, enam polnud defloratsiooniks tarvis eelnevalt sooritada sisseastumiseksameid, piinarikka protseduuri võis läbida ka kodus, kujundlikult öeldes, vanemate silma all, mis oli muidugi palju mõnusam ja hügieenilisem. Kokkuvõttes oligi märgata, et Tartu kuulsus hakkab hääbuma; kui Luige põlvkonna kohta väide veel ei kehtinud.
/---/
Kuid elukreedo formeerimine polnud sugugi ainus, miks see linn, mille piiri ta just ületas, talle nii tähtis tundus. Luik tundis liigutust, mõeldes, et ilma Tartuta poleks teda ennast üldse olemaski.
/---/
Ja veel. Ka selle paiga nimi oli Tartu, kuhu papa Harald pärast sõda uue generaalplaani koostamiseks komandeeriti (oli ju tarvis üles ehitada see, mis eelnevalt puruks pommitati), kus ta külmetus ja kus keegi Linda Sule nimeline apteegimüüja hajameelsele haigele koos aspiriiniga ilmselt ka hispaania kärbse tinktuuri kaela määris, nii et papa tasakaalu kaotas, ühele põlvele langes ja oma käe ja südame loovutas.
/---/
Paneelmaja, mille poole ta suundus, kehastas vana semu ja praeguse vaenlase Pavel Sergejevi õnnestunult määratletud arhitektuuristiili – baracco.

Teosest
lk 152–154