Teisel kursusel oli poisstudengeil kohustuseks kulutada iga nädala teisipäev sõjaväeõppustel. Kui tuli aeg ennast umbkeelse alampolkovniku juures üles anda, nõudis Martin tuttava arsti soovitusel tervisekontrolli. Suure sõimu järel sunniti ta Jaama tänava sõjaväehaiglasse. Muidugi oli seal igav. Vene vanamehed tagusid doominot ja jõid üsna avalikult. Päris joomaravila see justkui polnud, aga ega seal absoluutselt mitte midagi ei juhtunud küll.
/---/
Mis sest, et temal tuli ainult läbi kogu teise kursuse iga jumala teisipäev veeta Riia maantee õppehoones, kus paks paljude medalilintidega surnumatja mustas ülikonnas erupolkovnik püüdis ära seletada, mida ikkagi kujutab endast aatom ja mis on omakorda nende aatomite vahel. Vana mehe sinised ja määrdunud särgimansetid narmendasid ja kraeküljel võis aimata kirbu- või kärbsesitta, aga lindid läikisid nagu eile tegemiselt tulnud. Aatom ja muidugi eriti aatomipomm oli tema lemmikteema. Tudengitele meeldis see samuti. Näidati üles huvi ja esitati küsimusi.
„Aga mis siis ikkagi on seal aatomite vahel?” oli ka Martin Kõueri käes kord küsida.
„Naverno vozduh...” püüdis erupolkovnik panna uskuma nii filolooge, juriste kui ka füüsikuks pürgijaid. Igal aastal tulid tsiviilkaitse klassi uued tudengid ja ikka esitas keegi sama küsimuse ja ikka oli vastus seesama. Martin ega ta kaaslased ei teadnud kedagi, kes seda vana sõjaveterani tõde vaidlustanuks. Kui õhk, siis olgu õhk. Õhu vastu ei olnud kellelgi midagi, seda vajati selles Riia maantee majas teisipäeviti rohkem kui kusagil mujal.
Asukoht teoses
lk 25–30
