Loterii meetod. Kord oli nii...

Kord oli nii öine linn:
Hingedepäeva tuul maadles laternatega ja valguselaigud lendlesid viherikes.

Gaassilmakesed olid kogu aja vidukil. Tuul tuhises kalmistuist udusesse orgu, kus must jõgi laisalt loksus madalate kallaste vahel. Vist polnudki õige tuul, olid nende hinged, kes unustatud alla raudristide, plekkpärgade, marmorplaatide.

Tõsi ju, et harjunud elumõnudest osa saama ei taha surmaski üksi olla.

/---/ Piki kivist kuupe, püstkülikuid, kolmnurki vuhises uljas tuuleiil. Varjuvirmalised vehklesid tuhkjail müürel, elektrit kiiskas kõnniteel.

/---/ Kell raatusetornis kasutas tekkinud vaikust: kartes, et teda segatakse, kõlistas kiirelt ja heledalt neli korda, siis tõmbas hinge ja lõpetas kahe kauakumiseva põmmuga. Kumin lendles üle linna ja tornid, kuhu ta puutus, lõid samuti helisema ning kumisema.
Aga taevas, vettinud, sünk ja must, vajus raskelt korstnaile, nirises katuseile, vulises tänavaile, peksis külmi raskeid piisku vastu müüre, vastu aknaid.

Siis äkki kellade helinast tuuleiil virgus: kihkudes vihinal luukide, akende, siltide kallale viskus, kollase vahtralehe kaasa kiskus, klaasile surus, ise ulus ja naeru kihistas:
- Ühii! Ühii!...

/---/ R u s k e m a j a m ü r a k a s asetses üsna ligidal punasele kirikhiiglasele. Mõlemad vaatasid üleolevalt neid ümbritsevaile majalogudele, mis kössitasid kahelpool tänavaid, valgustatud palistavast laternate reast.

Seisis kirikugi ja majamüraka ees latern, kuigi ta ei valgustanud neist hiiglasist nimetamisväärset osa. Tuul vingus, põristas laterna klaase ja püüdis asjata teda kustutada. Kui leek sai vähegi mahti, vuhvatas suureks ning hetkeks eraldus pimedusest pääle lapi munakivest uulitsa osa ruskest gooti portaalist.

/---/ Kirik pidi olema asukohaks Kristusele, majamürakas kuulus rikkale juudile. Nii need kaks eriusundite esindajat seisid aastaid teineteise ligi: ühevärvilised - erihingelised.
Teosest
lk 7–8