Mässumehi ja boheemlasi. Sama aasta sügisel...

Sama aasta sügisel asusin uuesti Tartu, astudes ülikooli õigusteadust õppima. Esimeseks küsimuseks kujunes: millisesse üliõpilaste koondisse astuda? Neid oli siis kaks: Eesti Üliõpilaste Selts ja värskelt asutatud esimene Tartu Eesti korporatsioon „Estica”. /---/

Meid kogus 15–20 inimest, kes kumbagi olemasolevat üliõpilaste koondist ei pooldanud. Mõningate nõupidamiste järele otsustasime asutada uue Eesti üliõpilaste seltsi „Ühenduse”, mis väljaspool igasugu korporatsioonilisi traditsioone seisaks. /---/

Sotsialistliku ilmavaatega inimesed olid „Ühenduses” juba algusest peale enamuses, samuti ka juhatuses. /---/

„Ühenduse” ja ülikooli tööde kõrval võtsin osa ka „Noor-Eesti” tegevusest, s.o. käisin koosolekutel ja tegin mõnda vähemat tehnilist tööd kirjastamise alal. „Noor-Eesti” pea hingedeks olid siis Bernhard Linde, Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja August Kitzberg. /---/

Ka vene üliõpilaste organisatsioonides olin tegev ja seetõttu venelaste seas õige laialdaselt tuttav. Nii valiti mind ühel koosolekul üliõpilaste söögimaja „peremehe abiks”, kelle kohuseks oli kordamööda söögimaja sisseostude, toitude valmistamise ja sisemise korra järele valvata. Hommikul pidin juba kella 7 paiku seal olema, et toiduaineid vastu võtta, kaaluda ja arveid kontrollida.

Söögiaegadel tuli kassas olla ja raha vastu võtta. Söökide eest makseti järgmiseks korraks ette: supp 8 kop., liharoog 12 kop. Toitu valmistati väga hästi, alati kõige parematest ainetest ja ka portsjonid olid võrdlemisi suured. Et sööjaid 300–400 ümber käis siis oli raha vastuvõtmisega tegemist. Peremehe abisi oli 5 või 6, igaüks oli ametis järgimööda ühe nädala. Palka meie ei saanud, ainult prii söögi. „Peremeheks” oli keegi ukrainlane; ka abide seas oli ukrainlasi, vististi isegi ühissöögimaja asutamise mõte nende oma.
Teosest