1905. a. Vene revolutsioon tabas mind Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Meid oli seal kaunike kogu, kellel juba siis pahempoolne ilmavaade enam-vähem kindlalt oli välja kujunenud. Nendest minuga ühes klassis olid Friedebert Tuglas, Bernhard Linde, D. Rootsmann, J. Madisson j.t. Juba enne revolutsiooni puhkemist valdas meie noori päid ideeline käärimine. Asutati õpilaste ringe, kus pahempoolsed üliõpilased sotsialistlikke ideid propageerisid. /---/
Treffnerile sünnitasime suuremat peavalu ainult punase lipu ülestõmbamisega koolimaja katusele. Õnneks ei püsinud see seal kuigi kaua ja vist ei ulatunud teade tollest ülemeelikusest isegi mitte Vene ülemuseni, kes Treffneri kooli peale niikuinii hammast ihus ja punase lipu ettekäändel kooli oleks võinud sulgeda. /---/
Et vaesematele eestlastele edasiõppimist võimaldada, oli Treffner sunnitud oma kooli vastu võtma igasuguseid „pujääne”, kes Venemaal juba kõikidest koolidest välja heidetud, kuid kelle vanemad siiski kallist kooliraha võisid maksta.
Asukoht teoses
lk 7–8
