Oskar Luts: pildikesi kirjanikupõlvest. Aastakümneid oli üheks...

Aastakümneid oli üheks Lutsu tüübigalerii peamiseks sulatusahjuks hiljem (sõjatules 1941) hävinud Vogeli restoran. Astunud enne läbi „Postimehe“ toimetusest või „Noor-Eesti“ kirjastusest, maandus kirjanik tavaliselt keskpäeva paiku „Vogelis“, kus käis saksa antvärke, vene pagulasi, pankrotti läinud ärimehi, ametnikke, üliõpilasi ja kunstnikke. Kirjanikest oli Luts seal siiski ainuke, ka „kõrgem seltskond“ vältis seda asutust. August Pilli käsikirjalistest mälestustest on lugeda: „Oli raekoja kell löönud kaksteist, ei tulnud kuigi kaua oodata, kui silmapiirile ilmus Luts, vihmavari või kepp käes, vormitu kaabu peas, ja suundus raekoja taha „Vogeli“ juurde. /---/ Oli Luts saanud avanssi või honorari mõne veste eest, tellis ta endale korraliku „polkovniku“ (100-grammine klaas viina), muidu ainult pudeli õlut ja istus vaikselt selle juures, kui parajasti sobivat kaasvestlejat polnud. Igaühega Luts ei seltsinud.“

„Lutsu paljude tegelaste prototüübid pärinevad Vogeli juurest,“ on Pill veendunud, ja seda pole salanud ka kirjanik ise. „Rõõm ja mure viivad ikka kõrtsi,“ öelnud Luts, „napsi viina juures vesteldes saan ma inimese kohta rohkem teada, kui harilikus elus kuu aega tema kõrval elades.“