Vähe on inimestel aimu, millised omadused ja varandused tavaliselt peituvad pealtnäha nii süütuis inimestes või paikades. Ei taha kelleltki riisuda illusioone, kuid arvan, et Tartu vanakraami turul leidus tohutuid varandusi. Kauge mineviku kultuuriteostest moodsa ajastu kinofilmideni! Kõike võis sealt saada: mööblit, seinakelli, kulda, hõbedat ja karusnahku. Esimest korda kaupmees Zirnat külastades tunnen end päris oimetuna. See kauplus asub seal kusagil Holmi tänava kandis, Emajõe ääres. Tallinnas oleks selle koha nimi olnud Täiturg. Tartus „täisid“ ei ole. Selle pärast on ka turul, juudiputkadega kokku, palju luulelisem nimetus – Vanaturg.
Rahvast sõelub siin alaliselt, sest Vanaturul on veel kaks naabrit: Kala- ja Heinaturg, ning mõlemais tehakse head äri. Kaugele kostab naiste kiljumine Kalaturul, kus „südametud“ kalakaupmehed perenaiste poolt välja valitud veel elavatele lutsudele, havidele ja latikatele puunuiaga „päha“ virutavad. Seda kõike tõetruus ligimese armastuses, et kalad koduteel kunde turukorvist ei kaoks.
Hommikuti pistab jõekallas kihama, enne veel kui ärkab linn. Peipsi poolt saabunud lotjadest laaditakse puid, sibulaid ja kurke. Ent talitused algavad ka teises jõe servas, Kivisillast allpool kaldal. Maamehed on varatõusjad. Turutalitused nõuavad oma osa. Kaubahoovi ja jõe vaheline plats täitub inimeste ja vankritega. Suuräride, nagu Jänese, Abeli ja nahakaupluste uste tagune koguneb tulvil kaubatarvitajaid. Öö jooksul on Jänese riidekaupluse aknale siginenud imelikke asju. Tervelt kaks miljonit senti on kuhjatud usalduslikus rahus rahvale „vaatamiseks“. Paberrahade kuhjad ja metallrahade virnad lesivad siinsamas, klaasi taga, äratades mõtteid laevadest, suurlinnadest ja lõunamaa loomadest.
Asukoht teoses
lk 238–239
