Tsaarikullist kolme leopardini. Nagu lüürilised vahepalad...

Nagu lüürilised vahepalad on tartlaste elus voorimehed. Neis on tükike Tartu renessanssi. Siin näed elupõliseid „pukis“ sündinud ja kasvanud isiksusi. Iga platsi või suurema tänava nurgal on seisukohti. Turistil või külalisel kätte saada Alma Materi ilu on nagu alateadlik tung romantiliste linnamajade vahel liikudes. Sajandi vahetusel loeti Tartus ühtekokku üle 500 voorimehe. Vabariigi lõpuaastal on neid veel 110. Hommikused tänavad sumisevad jaama poole tõttavatest „troskadest“. Ööseti hõõguvad kalessi laternad Raekoja platsi servadel nagu rida punaseid tulesid. Voorimehed ise on enamasti lõbusad. Kuhu nad ilmuvad, on meeleolu alati hubane. Kindlasti tuleb see nende käitumisest ja jutuhoost, mis baseerub eestipärasele huumorile. Ühtemoodi on nad ka rõivastuses: nahast keep õlgadel, nokaga nahkmüts peas. Näevad välja nagu koonused, ainult kui neid suuri vurrusid ees ei oleks. Ilma vurrudeta voorimees aga ei tunduks nii kodusena, muhedana ja nagu ammuharjununa.
Asukoht teoses