Linn keerdub kord ühele, kord teisele poole. Kord sulgub endasse, kord on usaldavalt avatud ja arusaadav. Ma harjun temaga ära ja tema (või see ainult näib mulle?) harjub minuga. Sagedamini on ta suletud – sarnaselt oma elanikele, põhjamaalastele mitte just liiga avatud ja kõnekatele inimestele. Tartust on hõlbus lahkuda, jäädes talle võõraks, aistimata tema hinge ja avamata enda oma. Linn – omaette ja teie – samuti.
Kütkestavuse poolest on linn silmatorkamatu, kosmeetikast ilmajäetud ning endasse süvenenud. Temas pole kauneid tänavaid, pidulikke vitriine, eredat õhtuvalgustust ega reklaami. Ei ole tänavatel suuri rahvahulki ega autode müra.
Otse Tartu kesklinnast läbi voolab Emajõgi, külajõe moodi, rahulik ja mõtteisse süvenenud. Tundub, et ta kannab endaga kaasa kaugete külade ja järvede õhku.
Tartus on arvukalt vanu hooneid, kuid need ei torka silma, vaid püsivad malbelt väljapaistmatu väärikusega. Tartus on ka nii tehaseid kui ka vabrikuid, kuid pigem sarnaneb linn lugemissaalile, kus on vaikne ja ükski ei sega teist. Väga toimekas ja kontsentreeritud linn. Oma asjalikkuses koguni liigutav. Kõik mehed käivad portfellidega – mapid ja kaustad tunduksid kergemeelsuse ja keigarlikkusena. Ilma töötamata paistab siin ebamugav elada.
Tartus pole tarbetust. Pole selleski, kuidas linna ehitatakse. Paljusid kesklinnas sõja ajal purustatud kvartaleid pole hakatud taastama, vaid asemele on istutatud puud. Majade vahele on moodustunud suured vaiksed peatuspausid ning sõltuvalt ka sellest paistab Tartu avara ja vaiksena. Ja meie hotell kannabki säärast nime nagu „Park“. See asetseb künkal puude keskel, ümberringi aga laiuvad kingud ja orud, kus sõidavad suusatajad ja kelgutavad lapsed. See samuti linna südames asuv paik meenutab Bruegheli peisaaže.
Kuid kõige tähtsam on Tartus teadagi ülikool. Tema on valitsev. Ligi kolmandik linlastest on nii või teisiti ülikooliga seotud. Kuid peale selle on veel Põllumajandusakadeemia (see on ülikoolist eraldunud ja laiaks paisunud kunagine fakulteet), erinevad tehnikumid, koolid ja õppeasutused. Tänavatel liiguvad sinistes, rohelistes ja vaarikpunastes vormimütsides tõsiseilmelised üliõpilased. Ka tütarlapsed kannavad isegi pakasega selliseid mütse, tekitades austust üliõpilastraditsioonide vastu. Ja ka „Vanemuises“ on garderoob etenduse ajal neist mütsidest tulvil.
Ja veel valitseb Tartus muusika.
/---/
Arvata on, et kevadel, kui linnarahvas avab aknad, peavad Tartu igast aknast tänavale kostma heliredelid. Minu arvates peavad need ka talvel kuulda olema, kui mõne maja juures vaid seisatada ja kuulatada.
/.../ Millest moodustub linna võlu? Seda pole kerge mõista. Tartu – see tähendab mõistust, ülikooli, „Тартуские ученые записки», dispuute, loenguid. Tartu – see on muusika, orkester, milles kolmas flööt on Emajõgi, vaikus, pimestav päike ja lumi, kaetud põlevkivitahmaga. Tartu on tarkpea-linn. Tartu – see on „Vanemuine“, see on Kaarel Ird, see on mikrokliima, milles kasvab Eesti tulevane kultuur.
Keegi Tartu patrioot laskis käibele sõnamängu Tallinn – pealinn, Tartu – peaga linn.
See vaimukus on seotud muidugi „kohaliku patriotismiga“, ja selleks, et pehmendada sellist muljet ning taastada objektiivsust, toon ma Juhan Smuuli sõnad Tartu kohta ikka sellestsamast „Jäisest raamatust“. /---/ „Tartu on tark linn (Smuul alustab kaugelt), nooruse linn ja noor linn. Kuid siin kuhjunud tarkusel on üks vesivõsu: mitte kusagil ei targutata nii palju kui Tartus... Siin kuuleb kõige rohkem viljatuid vaidlusi... Ja need vajutavad Tartu kaunile näoovaalile paar liigset kortsu. /---/ Nii et järelikult on tal Tartu puuduste suhtes õigus. Ega Ird ilmaasjata ei räägi, et ei pelga mitte niivõrd kirjaoskamatumaid lolle, kuivõrd ainult üht raamatut lugenud tarkpäid.
Kuid üldiselt mõtlen ma, et „tarkpeade“ küsimus on subjektiivsuse probleem. Näiteks mulle näib, et kui selliseid Tartus ongi, siis väga vähe. Sest mitte miski ei sega ninatargutamist rohkem kui huumoritunne, ent Tartu on just linn huumoriga. See muuseas aitab „Vanemuise“ teatris elada ja töötada. Kui Tartu oleks nukker-masendavate eeskirjadega linn, lämbuks nii teater kui linn koos temaga.
Asukoht teoses
lk 86–88
