Võtsin neiu kuuma käe oma pihku, ta ei tõrkunudki, ja kõndisime nii, käsikäes ja vaikides Toomemäest üles üle Inglisilla ning istusime vahtrate varju peitunud üksikule pingile.
Oo, kuidas see sume suveöö lõhnas! Ta oli täis õitsvate toomingate kirbeid ja kirsiõite magusaid aroome nagu Saalomoni tempel viirukit – või ehk lõhnas nii kirglik-ahvatlevalt mu kaunis kaaslane ise? Senffi treppide poolt kostus hinge paitavat romantilist muusikat ja rahvaste monumendi kandist, sealt, kus „HENGAWA MITME MAIJE RAHWA LUID”, ööbikute hõiskamist.
Oo, kuidas see sume suveöö lõhnas! Ta oli täis õitsvate toomingate kirbeid ja kirsiõite magusaid aroome nagu Saalomoni tempel viirukit – või ehk lõhnas nii kirglik-ahvatlevalt mu kaunis kaaslane ise? Senffi treppide poolt kostus hinge paitavat romantilist muusikat ja rahvaste monumendi kandist, sealt, kus „HENGAWA MITME MAIJE RAHWA LUID”, ööbikute hõiskamist.
Asukoht teoses
lk 328
