Krutskite kroonika 1849–2014. Mõne tunni pärast...

Mõne tunni pärast hakanud aeglaselt allavajuvast udust, mis ilusat ilma tõotas, paistma Tartu tornid. Teeliste pilke püüdnud Maarja kiriku torni tipus päikesekiiri peegeldav kullatud kera, mis vaadanud tulijatele vastu nagu Looja enda tuline paljulubav silm. /---/

Maarjamõisa põldudevahelisel maanteel olid koha sisse võtnud suure kauplemiskogemusega spekulandid ja ülesostjad, kes tahtsid turule tulevate maameeste käest odavate hindadega ära osta kõik nende tooted, millest lootsid edasimüügiga suurt tulu lõigata. /---/

Tavaliselt käis asi nii, et kui kraam müüdud, kiirustasid enda meelest head äri ajanud maamehed kohe kesklinna, kus asusid uhked ärid ja säravate siltidega trahterid, et osta majapidamises tarvisminevat kraami: suhkrut, soolaheeringat, lambiõli, aga ka ravimeid – lõhnasoola, juudasitta, tärpentini. Mõned ruttasid kohe jooksujalu trahterisse, et hea kauba puhul liiku teha. Seal võeti neid rõõmuga vastu, härratati ette-taha ja teenindati nagu idamaade vürste. Tihti sai nende rõõm aga järsult otsa, sest kauba müügist saadud raha lõppes ja hiljutised „vürstid” leidsid end läbipekstuina ja lõhkise peaga kõrtsiesiselt trotuaarilt lamamast, sest juba tollal kehtis kapitalismi kuldreegel: lollidelt tulebki raha ära võtta! Kangema karakteriga mehed otsisid mõnikord neid peksnud kõrtsisulaste (tänapäeva terminoloogia järgi turvameeste) vastu abi ka politseist, aga kardavoid ei saanud neid kuidagi aidata, kuna kõrtsmik oli mitmete tunnistajate toetusel valmis kas või piibli kohal vanduma, et kaebajat pole iialgi tema asutuses nähtud ega tunne teda keegi. Nii tuli uurimine süütõendite puudumisel lõpetada. /---/

Sel ajal ei olnud Tartus veel ei Tammelinna ega Riia maantee kohal raudteesilda, mille alt kui tunnelist tuleb läbi sõita. Maantee kulges sirgelt linnamajade vahele jõudes, need algasid praegusest Kastani tänavast ja jätkusid kuni postijaamani Riiamäel ja sealt edasi all-linnani välja. Raudtee lõppes Bahnhof Dorpatiga, mille taga oli tupiktee. Riia sild ehitati 1887. aastal, mil pikendati raudteed Valgani, kust oli juba raudteeühendus Riiaga. /---/

Oma uhke portaali ja friisidega samal ajal aga tagasihoidliku rangusega pühakoda kuulunud tolleaegse Tartu tippvaatamisväärsuste hulka. 1842. aastal valminud ja neitsist Jumalaemale pühendatud kirik ehitati kohaliku maarahvakoguduse poolt korjatud rahadega. Kaks Maarja kogudust – eestlaste ja sakslaste oma – olid juba Põhjasõjast saati ilma enda jumalakojata. Suur Peeter oli lasknud selle oma vandaalidest kangelastel tuleohvrina taevasse saata. Koduta jäänud kogudused leidsid ajutist varju Jaani kiriku löövi all, aga teades eri rahvusest kristlaste sallimatust üksteise suhtes, ei ole midagi imestada, et nad kõik vagade lammastena ühte lauta ei mahtunud ja oma Kristuse kummardamiseks eraldi templit ihaldasid. /---/

Peale varemete taastamist nõukogude ajal sai tast Põllumajanduse Akadeemia võimla. Nüüd on ümberehitatud hoone küll kirikuks ennistatud, aga mine tea, kuniks? /---/

Sealt paistnudki nende lõppsiht – imposantne Tartu jaamahoone. /---/

Valge sokliga helerohelise maja fassaadi ilmestasid suured säravad võrdseteks ruutudeks jagatud aknad. Vaksalihoone kahe paraadukseni viis uhke lai graniitastmetega trepp, mille kohal olev varikatus näis kandvat teise korruse kolme aknaga tornehitist. Samasugused kahekorruselised torniplokid neis asuvate kontoriruumidega kerkisid ühekorruselise kõrge katusega jaamahoone nurkadel. /---/

Otse vastas – teile juba kirjeldatud vaksalihoone ja tühja kolmetiinuse platsi kõrval – seisid rivis voorimehetroskad, ootamas rongilt tulevaid reisijaid, kutsarid lösutamas uniselt pukis või ilma erilise hasardita tagumas päikesevarjuks üles tõstetud nahkse vankrikummi all turakat. /---/

Neid võtnud vastu suur kõrge laega kõmisev ootesaal, kus seljatoega puupinkidel igavlenud oma sumadanide kõrval mõned rongi ootavad reisijad.

Teosest