Siiski tajusin 16. aprilli õhtul esimest korda üht tunnet, mis tänaseni aeg-ajalt tagasi tuleb. See oli siis, kui kõnekoosoleku ajal, nende kaheksa tuhande inimese hulgas seistes märkasin, kuidas inimesed hakkasid väikesi sini-must-valgeid lippe ja linte taskutest välja võtma. Ja keegi ei tulnud neid arreteerima. See on mul kuidagi aegluubina meeles.
Ja tunne oli mingi segu uskumatusest ja kergendusest.