Aga mina otsustasin pärast mõningat iseenesega võitlemist need pagana lehed siiski kokku korjata ja klade vahele panna ja kaasa võtta (nagu ma niisugustel puhkudel alati olen katsunud käskijate tahtmist teha, aga ümbrusega sellepärast mitte pahuksisse sattuda – mis ju ka teatud määral meie isa viis oli, eks ole). Ma läksin aeda, sest kaugemale polnud mul tarvidust tosina erineva puulehe pärast minna. Meie aias oli neid niipalju julgesti leida. Ma läksin tükati pruunikaks tõmbunud õuna- ja ploomipuude vahelt läbi ja noppisin nende pealt lehed ning pistsin klade vahele. Ma panin paar lillakaspunast vahtralehte ja tulikollase kaselehe nende juurde. Ma korjasin hallitüvelise pöökpuu alt paar roostekarva ja rohelisejutilist lehte lisaks. Ma kõndisin tasa mööda kollastes pritsmetes akaatsiahekki edasi ja mõtlesin, et ei tea, kas Riemschneider akaatsialehte loeb või ei...
Asukoht teoses
lk 157–158
