Mesmeri ring. Kõndisin läbi proua...

Kõndisin läbi proua Kuulbergi maja trepikoja, mööda hallivalgeruudulist kiviparketti tagauksele ja õue. Ning väljusin õue tagaväravast väikesse pisut rohtunud aedadevahesse, mida hea tahtmise korral ka pargiks nimetati. Proua Kuulberg ise rääkis alati ainult pargist. See oli mõnesaja ruutsülla suurune tarade ja hekkidega ja kaugemal majade tagakülgedega piiratud mururuut mõne liivarajaga põõsatroppide vahel, mis ümbritsesid sõõrjat viiekümnemeetrise raadiusega tiiki. Kahekümne meetri pikkune vaiadel sild ühendas kaldaga kümnemeetrise raadiusega saart tiigi keskel. Läksin üle rohelise vee saarele ja võtsin rohelisel pingil istet.
/---/
Mis see kõik siis nüüd oli –?

Maailm oli ju justnagu täiesti endine. Hiilgavroheline kärbes, niisama hiilgav, niisama roheline, niisama elus nagu tuhandeid kordi, kus teda päikesepaistes nähtud, nagu oleks ta praegu mu silma all rohelisest tiigiveest sündinud, kõndis häirimatul pseudotegusal moel mööda aiapingi seljatoe serva mu silmade poole, möödus mu kukla tagant mind teatavaks võtmata, ja eemaldus ning lendas seljatoe teiselt otsalt suminal sillerdavasse õhku. Nagu sada miljonit aastat.
Teosest
lk 195–196