Tartus leidsime ees, noh, mitte just äratundmatuseni, aga poole peale rusudeks tambitud linna. Muuseas, kui me sinna hilissügisel 1944 tagasi pöördusime, selgus muidugi, et veel palju põhjalikumalt purustatud linna on ikka veel võimalik sellena omaks tunnistada, mis ta kunagi on olnud.
Suvel 41 oli see seda hõlpsam, et esialgu oli Toonede maja ja meie kraaminatuke seal sees veel täie tervise juures. See tähendas vähemalt seda, et poolsada meetrit pärast „Pallase” varemeid võis ümber nurga meie majja astuda ja varemed silmapilguks unustada. Sest meie korteris polnud juhtunud hullemat, kui et mõned mürsukillud olid lennanud toast läbi. Kõrvaltoas oli niidetud laest alla ja puruks laelühter ja meie endi toas oli purunenud klaas ja saanud augu sisse minu ainuke „Autoportree viiekümne aasta pärast”, mille olin teinud „Pallases” selle kahe nädala jooksul, mis ma seal kevadel 39 käisin (enne kui aru sain – ja õnneks küllalt ruttu –, et teist Leonardot eestlastel minust loota ei ole).
Asukoht teoses
lk 56
