Nimed marmortahvlil III. Rahvast oligi otse...

Rahvast oligi otse ennenägematul hulgal. Linna üle lasus juba õhtune pimedus, mida nõrgavõitu gaasituled laternapostide otsas ainult mõne meetri maast kõrgemal hoidsid. Majade katused koos pilves taevaga olid juba nägemispiirist väljas. All tänavail valitses mingi rohekas hämarus. Ning selle pehmes sumeduses voogas rahvas üht tänava poolt pidi edasi ja teist poolt pidi tagasi. Isegi Promenaadi lai sõidutee keskel oli inimesi täis ja seal käidi salguti, mehed-naised segi.

Sel õhtusel tunnil oli siin vanas koolilinnas muidu ikka rahvast paksult väljas. See oli nagu Tartu komme, et õhtuti jalutati Rüütlis ja Promenaadil. Suuremalt jaolt olid need muidugi kooli- ja üliõpilased, kes enne või peale õpinguid käisid oma päid tuulutamas. Et aga nii paksult oli väljas ka muud rahvast, ei olnud Ahas ammu enam näinud. Viimati oli käidud nõnda suurtes summades mööda linna, ja seda päevade kaupa, veebruari-revolutsiooni päevil, kui vene üliõpilaste eestvõttel oli peetud suuri miitinguid Toomeorus, „Vanemuises”, „Bürgermusses” ja mujal. Ning õhtuti jalutati mööda linna, rippudes üksteise kaelas ja käevangus päris venelase moodi, palituhõlmad eest lahti.

Ent täna oli Tartu vabastamise aastapäeva õhtu, ja kogu linn näis nüüdki paraadist saadik jalul olevat. Tasane jõmin kuuldus voogava rahva hulgast, meeleolu oli pidulik, lipud rippusid ikka veel luukidest alla ja mitmed majad olid siingi vanikuis. /---/

Nad suubusid rahvajõkke, mis imeaeglaselt, peagu paigal seistes vajus Promenaadi vasakut poolt pidi Rüütli poole. Aga niikaugele kui silm ulatas domineeris ikka veel hall sõdurisinel. Sest mitte ainult rahvaväelane kasarmust ei kandnud seda, vaid ka koolipoiss ja üliõpilane. Rahvas oli veelgi sõjavalmis ja palju naisigi, kes praegu siin nende sinelimeestega jalutasid, olid ametis „Ühistöös”, kuigi neil ei olnud vastavat mundrit ega mingit välist märkigi selle tunnistuseks.

Kuid oli juba näha ka erariides mehi. Need olid harvad üliõpilased korporatsioonidest, kes peale paraadi oma sinelid olid vahetanud erariiete vastu. Ja seal hakkasid nad nüüd väljapaistvalt silma üldises hallis massis oma kirjude teklite ja veel endistest aegadest pärinevate karakullkraeliste palitutega, jämedad pahklikud kepid keerlemas käes. Need aga olid siiski seni ainult eesti korporandid, kuna saksa omad, kes siin linnas alles hiljuti olid olnud ainuvalitsejad, olid kuhugi jäljetult kadunud. See oli nüüd see kõige otsesem saksa okupatsiooniaja ja Landesveerisõja mõju, mis kumbki ei olnud veel kuigi kaugel.
Teosest