Nimed marmortahvlil II. Ülikooli ametlik avamine...

Ülikooli ametlik avamine ja immatrikulatsioon pidi toimuma küll alles hiljem, kuid üliõpilasi hakati vastu võtma juba septembris. Muidugi oli see kõik alles puudulik ja ajutine, ainult väike ja vaevaline algus suurele asjale, sest sõjaolukorras ei olnud saadud muretseda veel professoreid, dotsente ja lektoreid kõigile õppetoolidele, kuid õppejõud, kes olid määratud, olid siiski kohe alustanud ka loengutega.

Algas siis jälle elu ja liikumine vanade ajalooliste, ajutiselt varjusurmas olnud valgustempli müüride vahel. Ja oli see hoopis isesugune noorus, mis tungles nüüd siin ta auditooriumes ja koridorides, kus alles hiljaaegu oli domineerinud mensuuridel lõhkipekstud näoga balti-sakslasest korporant ja hooletult räpase venelase kuklasselöödud lai sinine „kollega”. See oli nüüd tõusva talupojarahva sõdurinoorus, kes veel selgesti oma välimuseski kandis äsjase raske ja meeleheitliku võitluse tunnuseid. Kes käis siin ringi alles lahingus lõhkilastud sinelis, kes kandis kätt valge sidemega kaelas, kes tuikus loengule kompsuvate karkude najal. Ning oli neidki, kel puudus käsi või jalg hoopis.

Teosest