Tädi Eva köök ei erinenud millegi poolest kõikidest teistest puumajaköökidest, mida Tartus võib leida. See oli tõepoolest üks täiesti tavaline saja-aastane maja, mis jäi sõjas imekombel terveks. Maja korterid olid suured ja avarad, toad kõrgete lagedega, nagu neid praegu enam ei raatsita ehitada. Seetõttu oli korterites palju valgust ja õhku, mis peegeldus maja elanike nägudelt isegi aastaid hiljem, kui põlenud linnas ruumikitsikuse pärast korterid ühiskorteriteks muudeti. Tädi Eva korter jaotati kolmeks ning ülejäänud tubadesse kolisid töölised, kellel oma tuba varem ei olnud. Seetõttu oli tädi Eva sunnitud oma kööki lubama hulga inimesi, kellel sinna varem mitte mingit asja ei olnud ja kes oma siblimise ja ringiaskeldamisega lihtsalt segasid söögitegemist. Ajapikku õppis tädi Eva köögis olema vaid sellal, kui töölised olid oma kõhud täis saanud. See oli hilistel õhtutundidel või väga vara, koidu ajal, ning olulistel pühadel või siis, kui köögigraafiku järgi oli tädi Eva kord.
Köök ise oli piklik, õuepoolne. Et kööki pääseda, pidi minema läbi puudega köetava vannitoa, mis millegipärast asus koridori ja köögi vahel. (See oli huvitav vannituba. Kahjuks pole siinkohal aega sellest rääkida. Võib-olla kunagi hiljem.) Nii et kui keegi end parajasti pesi, tuli kööki pääsemiseks minna ümber maja, läbi õue ja siseneda kööki hoovipoolsest tagauksest. Tagaukse kõrval oli sahver. Tädi Eva hoidis seal mitmeid olulisi toiduaineid ja teinekord isegi pannkooke, kui neid üle juhtus jääma.
Tädi Eva köögi ainuke aken avanes hoovi ning sealt paistsid puuriidad ja kuurid, ja kui tugevasti paremale, näiteks kraanikausi poolt vaadata, võis näha ka pesukööki õuenurgas. Keset õue oli alati lomp. Ühe ja sama koha peal. Vasakul (kui vaadata vannitoaukse poolt) oli puudega pliit, siis gaasipliit, mida tädi Eva üritas mitte kasutada, ja siis vasakul, päris köögi nurgas, väike külmkapp.
Niisiis ei olnud selles köögis midagi erilist, vähemasti mitte midagi sellist, mis oleks tädi Evale andnud mingi eelise teiste koogitegijate ees.