Kiiresti kadus ta valge maja nurga taha jõnksu. Nii nimetati rahvasuus Lepiku tänava tuntud siksakilist kurvi. Olav oli ikka mõelnud, et võib-olla tuleb nimi Jõnks sellest, et kaardil nägi tänav välja nagu auk Tetrise arvutimängus, kuhu sobiks ideaalselt jõnksuga klots. Igatahes tegi Lepiku tänav väga omapärase täisnurgaga käänaku paremale, et keerata ainult kümne sammu pärast jälle algses suunas otse edasi.
/---/
Olav silmitses Lepiku tänavat, kus oli enne lõppu viis puumaja vasakul pool ja sama palju maju paremal. Paaris numbritega majad olid vasakul ja paaritud paremal. Ta märkas, et ainult kolme maja korstnast tuli suitsu. Külmade ilmadega tossasid peaaegu kõigi Supilinna majade korstnad, aga sulaga piisas vähemast kütmisest.
/---/
Kuigi eemalt lumehunniku juurest paistis, et tänava otsast ei saanud kuhugi edasi minna, siis päris nii see polnud. Enne viimast parempoolset maja sai keerata paremale, kahe maja vahele. Seal olid isegi pisikesed valgustid ja tee oli nii lai, et sõiduautoga sai auklikul teel ukerdades sõita paari käänu järel Herne tänavale välja. Seda lõiku kutsuti Rumba tänavaks. Ja Lepiku tänava viimase vasakpoolse maja hoovist sai pugeda aia vahelt Tähtvere tänava äärsete majade hoovidesse. Seda teed kasutasid Olav ja Anton siis, kui nad tahtsid minna Marja tänava treppide juurde kelgutama. Kelk tuli sealt minnes üle traataia vinnata, sest aia vahelt ei mahtunud muidu läbi.
Asukoht teoses
lk 17–20
