Lennukil Tartust Tallinna. Ilus on Tartu...

Ilus on Tartu, kuid haruldaselt ilus on ta linnulennult vaadatuna. Kõike seda, mis kuidagi silma haavab, ei ole enam näha, näed ainult seda, mi tõesti ilus on ja mida näha tahad. Koguni Emajõe vesi paistab hõbeselge olevat. Ja palgivirnad ta kallastel polegi nii inetud kui ligidalt vaadates. Tundub, nagu oleks neid virnu kunstnikukäsi korraldanud. Ja vana auväärt kivisilda mõistad sa ainult siis, kui seda kõrgelt vaatled. Jõel seisavad mingisugused pikergused asjad, mis suitsu välja ajavad. Küllap need ikka laevad on. Linn ise upub rohelisse. Rohelise vahelt paistavad silma ilusad väikesed majakesed ja nende vahel sirged ning puhtad tänavad. Ja neid tänavaid mööda liiguvad aeglaselt kahejalgsed pisitillukesed Tartu kodanikud. Kõik see on surutud kenasse raami, ja osa kattub juba õrna uduga nagu kõik, mis vanaaegne ja ilus.
/---/
Ilus on Tartu, ja kes teda tõesti tundma tahab õppida, peab teda ülevalt vaatama.
Teosest