Eesti – mu arm. Reisikiri Tallinnast ja Tartust juunis 1967. Pöördun Rüütlisse, mis...

Pöördun Rüütlisse, mis on „21. juuni tänav“. See on peaaegu täiesti sõjahävitustest pääsenud või restaureeritud endisel kujul. Jahmatusega märkab kaua äraolnu, kui väikesed ja armetud on need vana Tartu kõige esinduslikuma tänava majad. Raekoja poolt tulles vasemal kolm kolmekordset, siis kahekordne ja siis paar ühekordset. Siis tuleb endine Oskar Luige tõusiklik 4-kordne maja. Liiklus endises Rüütlis on muutunud. Rahvast on siin palju, käiakse peamiselt keset tänavat. Autosid sõidab siin harva, sest Vabadussilda enam ei ole ja tänav on oma funktsiooni läbisõiduteena kaotanud. Astun sisse optika- ja arstiriistade kauplusse, kuna mu prillid vajavad parandamist. Paari minuti jooksul vahetatakse väike kruvi ja üllatuseks ei võeta mult selle eest raha. Tänava viimane uusklassitsistlik osa on palju stiilipuhtam kui esimene. Postkontor on saanud endale uue moodsa sisustuse. H. Treffneri gümnaasium on nüüd A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. keskkool (siin käivad poistega koos ka tüdrukud) ja hoone on muinsuskaitse all. Jaani kirik on katuse all, kuid ilma tornikiivrita. Et kolme aasta jooksul restaureerimine edusamme oleks teinud, pole märgata.

Tartu ülikooli peahoone hiilgab oma kreemis ja valges värvis endise toredusega. Väljaarvatud Jaani kiriku tömp torn, on kogu ümbrus endist nägu. Üliõpilaskohvikut kasutatakse elavalt nii tudengite kui õppejõudude poolt, uudsusena on siin aga suitsetamiskeeld. /---/
 

Teosest
lk 78–79